Lavastus: Mitteinimene
Lavastaja: Kaisa Roover ja Siim Maaten
Teater: ON teater
Kestus: 50 minutit
Esietenduse kuupäev: 15. märts
Külastuse kuupäev: 15. märts
Kui palju vastutust kaasneb inimeseks olemisega, ent kõik on alati valikuline ja nii kerge on eirata kohustusi… näiteks – kuivõrd läbimõeldult õppida pähe tekst esietenduseks.
Suur tegur, mis tõstab hinnangut, on põhinevus faktidel ja teema üldse. Ma ei teadnud, et Läänemeri kõige reostatuim on. Loodetavasti keskkonna probleemide meeldetuletamine aitab tõsta teadlikkust inimestes.
“Kui kujutleda universumit ühe kalendriaastana, siis planeet Maa sündis kusagil septembris.” (mina sündisin ka septembris, üks positiivne asi juurde)
Lava ääres seisva laua taga istus kolm ettekujutletavat inimest, kellega kerge näomaalinguga väga mehelik Gaia (planeet Maa kehastus; “emake loodus”), täis elujõudu lõbusalt ja lootusrikkalt tõsistel teemadel vestles. Pigem pidas lihtsalt monoloogi. Prügi üleküllusest ja kalade suremisest ja paljust muust. Kaasatassitud prügikotist võttis välja aegamööda mänguasju, mis täpselt sümboliseerisid ja illustreerisid käsitletavaid probleeme.
Iga järjekordse kurjajuure lahti seletamisega kulutas Gaia suurel määral energiat. Köhis ja jalust läks aina nõrgemaks. Võibolla sõnad läksid sassi ka sellepärast! Kui keegi arvas, et tal polnud tekst pähe tuubitud, siis olge palun leebemad ja avatumad inimesed (pöördun eelkõige iseenda poole), sest alati võib juhuslikult leida väga huvitavaid seoseid.
Tõepoolest – planeet Maa on teinud kõik, et tagada inimolendile täiuslikud elamistingimused, mis on toonud ta niisugusesse mugavustsooni, kus kõige tähtsamast ehk kõige lihtsamast ei mõelda. Nii lihtne on mõtlemine olulistemateks asjadeks (nagu näiteks “töö”) jätta ja osta “üks latte ja hot dog, palun, kaasa” ja siis lihtsalt jäätmed minema visata. Hea veel, kui prügikastini jõuab oodata. “Sellist kohta nagu minema olemas ei ole.”
Mugavus mugavusteks, aga kahju on isiklik ja kõigile võrdne. Mis saan mina, väikse tähtsusetu inimesena teha minnes turule plastkarbikestega, mis eelmisest ostust jäid? Pestes need kodus puhtaks, kusjuures kulutades üldse mitte liiga palju aega ja leides, et nii on natukenegi sõbralikum meie endi looduse vastu. Gaia rõhutas kollektiivsuse olulisust. Üksi tõepoolest suures plaanis asja ei muuda, kuid ühinedes, pannes kokku kõik meie oskused ja võimalused, võibolla natuke ülevaadates mugavuste vajadused ja “vaba” aja mõiste, siiski on veel natuke lootust, et ka meie lapselapsed saavad koralle näha.
Etteaste tundus siiski natuke ebasiiras. Võib-olla tulenes see lahendusest rääkida mitte publikusse, vaid laua taga istuvatele olematutele inimestele, et pärisvaatajad liigset pealesurumist ei tunneks. Mina oleks tahtnud tunda ja tõenäoliselt oleks see näinud välja realistlikum ja hingeläbistavalt tugevamalt kõnetanud. Võibolla oleks temal endalgi mugavam rääkida kellegagi, kes päriselt kuulab, mitte mängida mängu.
Nagu hiljem vestlusringis selgus, kõik mänguasjad ja lisatarbed olid ikka taaskasutatavad ja juba taaskasutuses, seega selle lavastusega järjekordne kilpkonn või jääkaru ei sure.
Foto allikas: ON teater