Lavastus: DreamWorks
Lavastaja: Ingomar Vihmar
Teater: Endla Teater
Kestus: 2 tundi ja 5o minutit
Esietenduse kuupäev: 3. märts
Külastuse kuupäev: 14. märts
No ma ei tea. Lavakujunduses ma kunsti ei näinud ja üldse enne etendust 5 minutit istudes ja vaadeldes lava, ma olin peaaegu kurb. Nii tavaline. Pingid, kunsttaimed. Vähemalt lootused ja ootused said hajutatud võimalikult kiiresti.
Kolm kuud peale oma naise surma pole mees suutnud oma eluga edasi liikuda. Räägib oma ettekujutlustega naisest. Vihastab tema peale, kui naine püüab talle eluisu tagasi tuua püüdes tõestada oma ausat armastust vaid tema vastu.. mõtlemata sellele, et mõtted, mille peale ta vihastab, on algselt tema omad. Tõenäoliselt ikkagi mõjutatud naise vaadetest, millest ta lõplikult polnud aru saanud.
Esimene inimrohke stseen (kui sõbrad tulid peategelasele külla, lootuste ja püüdlustega ta depressioonist välja saada) jättis halva mulje. Kõik olid nii mugavad ja improviseerivad. Mina ei maksaks sellise kogemuse eest. Etendus nägi välja nagu proov, kus kõik tunnevad end hästi ja lihtsalt veedavad mõnusalt aega. Mulle meeldiks näha ilusat ja uudset mingilgi moel. Ma arvan, et ei ole suur õnnestumine, kui päriselu on huvitavam kui etendus (ja nii enamasti on).
Kuigi teema on hea. Kuidas lahti lasta ankrust, mis sihikindlalt viib vaid madalamale, et taas värsket õhku maitsta? Sõbrad püüdsid aidata vaevlevat meest nii tervislike kui ebatervislike meetoditega, kuni kõigile sai selgeks, et sellise juhtumi ravib terveks vaid armastus.
Märgates kõrvalistuja telefoniekraanil “19:26” ma olin kohustatud tõdema, et venib ikka hullult. Võimalik, et see on isegi olulisem põhjus, miks telefonid välja lülitada. Et mitte piinata ennast lõpu ootusega.
Mõne tegelase näitemäng kurvastas, sest kehastatavad tegelased olid päris huvitava potentsiaaliga. Näiteks mingil ajal selgus, et kokaiini ja budismi võrdselt armastav tüüp ja budist olid homod, mis jättis mind täiesti külmaks. Polnud seda *sõrmenips* emotsiooni ja tegevustiku kasvu. Kõik lihtsalt toimus.
Kõige olulisem järeldus sellest teatrikülastusest: on levimas uus viiruselaine. Liiga palju inimesi köhis. Peale pausi tundsin sooja kanapuljongi lõhna. Mõistlik lähenemine. Kõht läks tühjaks.
Meeldivalt tõmbas tähelepanu neiu kõne, kes püüdis selgeks teha meeleheitel mehele, et päris armastus on enda sees, mitte egoistlik armastus kellegi vastu. Kontrastis kõige muuga, see pikem pehme monoloog hoidis tähelepanu endal peaaegu terve kõne vältel. Tõenäoliselt tulenes see ka isiklikust huvist “päris armastuse” teema vastu.
Kui järele mõelda nüüd kõikidele minu poolt nähtud teatrietendustele, olen ise segaduses. Liiga lihtne ei meeldi, liiga keeruline ei meeldi, liiga palju sõnu ei meeldi, liiga vähe on ka halb. Mulle meeldib tasakaal ja omapära.
Foto allikas: Gabriela Liivamägi