Lavastus: Richard³
Lavastaja: Jan Teevet
Teater: Paide Muusika- ja Teatrimaja/ Lavakunstikool
Kestus: 3 tundi 15 minutit
Esietenduse kuupäev: 10. märts
Külastuse kuupäev: 11. märts
Jälle mul on uus lemmik. Mul tekkis esimest korda tungiv soov proovida näitlemist ja minna teatriringi või midagi sarnast. See mõte tekkis jälgides näitlejaid – eriti kahte noort naist – kelle üsna keskpärase klassikalise ilule lisades dramaatilisust, nende näod muutusid nii omapäraselt väljendusrikkaks. Ma tahtsin peaaegu solvuda ka, et nad kõik nii supersaledad ja ilusad on.. aga see oli liiga meeldiv vaatamine, et kogemus ära rikkuda solvumistega.
Ma olen vaimustuses kõigest, mis laval toimus. Mainin ära, et kirjutan välja mõned detailid, mida oleks kasulikum enne vaatamist mitte lugeda, sest nad mõjuvad väga ilusalt üllatusena.
Istusin saali üsna varakult ja hakkasin koheselt lavakujundusse armuma. Sümmeetriline: suur (umbes 3 meertine) kuubikujuline valge kast, kaunistatud igast servast mõningate valgete kunstlilledega; valged plastikust aiatoolid mõlemal pool sellest. Vasakul pool lava kontoristiilis suitsunurk joogiveekanistriaparaadiga. Kolm inimest istusid suvalises paigutuses toolidel ja vaatasid publikusse. Mind võlub etenduseeelne aeg, mil ma saan näitlejaid jälgida, eriti kui nad on sellelgi ajal täiesti rollis sees.
Richard kolmas ise oli vist esimene, kes juttu tegi. Rääkis midagi publikuga, siis hüppas lavalt maha ja tervitas käesurumisega umbes kuute inimest (mulle tundub, et esimene rida ja natuke vasakul pool on minu õnnekoht. Ma sain ka tervituse).
Tegevus algas, aga mina ei oska selliste lavastuse puhul lugu üldse jälgida. Ma ei tea, kas tõesti on nii keeruline, sest tegelikult ju üldse ei ole. Pealegi ma olen Vene Teatri lavastust Richard III’st näinud. Võrrelda ma ei taha, sest need olid täiesti erinevad aga julgen öelda, et Richard kuubis oli minule palju meeldivam. Mis seda kõige rohkem mõjutab, tundub olevat neljanda seina puudumine vaheldumisi selle olemasoluga, vähem karjumist, selgem diktsioon ja teksti lihtsustamine ja tegelikult peaaegu kõik.
Mulle tundub, et lugu läkski täiesti kõrvust mööda, kuigi jälgisin küll kõnet ja tegevusi piisavalt. Tõenäoliselt mu mõttes oli liiga tihti “Issand, kui ilus” ja “Issand, kui geniaalne”. Esimesest vaatusest avaldas muljet Ingrid Marguse mängitava tegelase hüsteeriline nutt leinas, mis kõlas pehmelt ja voolavalt (mis teebki ühe hüsteerilise nutu eriliseks). Teine avastus oli kärbes. Isegi kaks oli neid vist. Kärbes!! See oli esimene kord, kui ma etenduse ajal nägin kärbest lava kohal lendamas (tõenäoliselt publiku kohal ka). Ma üldse ei imestaks, kui nüüd saaksin teada, et see oli ettekavatsetud. Kärbes muutis minu jaoks etenduse palju elavamaks, ta sobis lava atmosfääri kunstiliselt väga hästi.
“Päike sa mu poole paista” lausus keegi meestegelastest ja vaatas lambi otsa. Väga leidlikud, vaimukad lahendused. Vanaema tegelane hakkas ühel hetkel tõsiselt rääkima, kuivõrd raske on tabletti poolitada täpselt keskelt.
Ainuke asi, mis mind häiris oli jahedus saalis, mida tundsin läbi oma soojema kampsuni.
Huvitaval kombel meeldisid mulle väga riimuvad tekstid, mida oli ka kogusena piisavalt tavalise jutu kõrval. Esimest korda elus tekkis mul huvi lugeda Shakespeari eesti keeles (see on suur saavutus). Oli ka päris mitu lihtsat, aga ilusat ja vähekasutatavat väljendit, mida tavaelus nii palju ei kasutata, kuid kindlasti võiks. Ma võtan selle ette (panin kirja ka), olen inspireeritud.
Visuaalselt lemmikuiks nimetaks mõlemat tantsu: esimene lippudega (graatsiline, pehme ja samal ajal tugev) ja teine tants mõõkadega, kolme mehe seksikas esitluses. Kindlasti ka laul Richard kolmanda auks, millest ma mäletan vaid seda, et itsitasin korralikult.
Et määrata ära, kuivõrd fänn ma olen: kui ühe järsu stseeni ajal varasemalt pooleli suitsetatud suits põrandale kukkus ja lava äärele veeres, ma mõtlesin, et kui oleks see edasi põrandale kukkunud ja minule lähemale veerenud, võtaksin selle endale ja peale etendust suitsetaksin lõpuni.
Etenduse lõpus, kohe kui olin perifeersel nägemisväljal märganud püsti tõusvat inimest, kindlusega ja rahuloluga tõusin järgi. Mulle meeldib püsti seistes aplodeerida (istumisest niikuinii väsinud) ja kui etendus väärib seda täielikult, tunnen veel suuremat naudingut. Suur tänu.
Foto allikas: Paide Teater