Lavastus: Cabaret Siberia
Lavastaja: Lauris Gundars
Teater: Piip ja Tuut
Kestus: 1 tund ja 30 minutit
Esietenduse kuupäev: 6. märts
Külastuse kuupäev: 10. märts
Endiselt on mul kombeks mitte huvituda lavastusest enne nende nägemist, kuigi uudishimu hakkab vaikselt välja tulema ja mingeid märksõnu ma siiski vaatan kirjeldusest kiire pilguga üle, et mingit aimu saada. Cabaret Siberia’le minnes ma olin üsna kindel, et tegu on halva komöödia stiilis etendusega ja siiski ma südamepõhjast lootsin kasvõi natukene naerda.
Ilmuski välja meheks ümberriietatud naine. Tegelasena tumm ja küürakas; juures olid ka mõned ajuväärarengu tunnused. Kõndis ringi uurides kõike imestava pilguga ja vajutades nuppe, mida muidugi vajutama ei peaks. Ma olin peaaegu kurb, et istusin esimesse ritta. Selleks hetkeks olin valmistunud olema pettunud terve etenduse vältel. Tekkisid mõtted viisakusest ja lugupidamisest ja kujutlused, kuidas ma roiskunud tomatitega tahaks visata (mitte pihta ilmtingimata, lihtsalt lavale efetki jaoks).
Väikeses orkestri koosseisus olid armsad noored inimesed. Ilma muusikata selline lavastus… ma isegi ei kujuta ette, et saab olemas olla. Muusikud asetsesid lava peal, tagataustaks näitlejate tegevustele, kes toimetasin nende ees põrandal. Mulle väga meeldib näha kõiki pillimehi ja näiteks kui nad on ära peidetud, ei taju ma laiv-muusika tunnet. Selline paigutus sobib imeliselt sellisele etendusele, pillimehed-poisid-tüdrukud andsid värskust ja elu ja samas oma ühtsusega muutsid kõik lihtsamaks vastuvõtmisele.
Varsti oli ka teine laval (ma ei tea veel, kumb on Piip ja kumb on Tuut ja kas sellel on üldse tähtsust?..), kõnevõimega ambitsioonikas tegelane, kes tundus nüüd olema veelgi tüütum. Tantsisid Charlie Chaplini stiilis ja jutustasid ja laulsid oma lugu.
Ma olin segaduselainetel ja vaheldumisi tundsin tüdimust, lootust, pettumust.. olin juba peaaegu leppinud olukorraga, et maitse üle ei vaielda ja ma ei saa ju lihtsalt halvustava pilguga jälgida näitlejaid. Otsustasin olla pigem toetav (ma salaja mõtlesin, et see on kaastunne) ja naeratada ja plaksutada viisakusest.
Lugu rääkis mehest, kes õnnekombel sai oma juhatusse kabaree, kust varsti tuli tal oma naisega lahkuda ja lõpuks sain ma aru, et sõit Siberisse ei ole vabatahtlik. Mees oli see, kes püüdis säilitada positiivsust ja näha kõiges võimalust, samal ajal kui ta naine sai hästi aru, mis neid umbes ees ootab ja kui halb on olukord. Vaheldumisi lõbusate laulukestega teekonnast ja asjade kulgemisest kuulsime tõsiasjadest, mis toimusid küüditamisel. Samal ajal kui nad püüdsid lõbustada kaasreisijaid turgutavate etteastetega, märkas naine, kuidas üks ema endal kõri läbi lõikas peale seda, kui oli oma kaks väikest last ära tapnud. Minu pilk klaasistus ja mõttes oli lein.
Siberis ja sealt edasi püüdsid nad ellu jääda nii, kuidas oskasid. Kerge see elu polnud, aga huvitaval kombel oli kõik nii kergelt ülekantav minule. Ma poleks arvanud, et sedalaadi lavastuses ma võin olla tõsine ja kurb.
Ühe lõbustusena oma laagris nad korraldasid pühendatud show, kus lauludes palusid publikut kaasa laulda ja karjuda mõned sõnad väljendid. Oli armas ja naljakas, kui kõige esimesele palvele esimese korraga reageeris ainult üks inimene, teine kord oli juba rohkem häält. Ja teisele palvele kõlas esimese korraga vastu kägu. Sealt edasi tundus, et inimesed mängisid kaasa meelsamini. Kuid kui tuli hõisata ”S – T – A – L – I – N”, ma mingist tundest igaks juhuks vaikisin.
Algusest peale olid artistid paralleelselt kõigele oma hinge ja selle tähenduse otsingutel. Mitte nii väga ootamatu lõpp oli siiski tabav ja selleks ajaks oli etendus aitanud näha elu ja selle mõtet kergelt uue nurga alt. Nüüd peale väikest kodutööd olen väga huvitatud täiesti vabatahtlikult minema vaatama ”Hamletit” Piip ja Tuudu versioonis.
Foto allikas: Piip ja Tuut facebook