Lavastus: Sisesosinad
Lavastaja: Annika Viibus, Kardo Ojassalu, Evelyn Piirak ja Karoline Suhhov
Teater: Endla teater
Kestus: 55 minutit
Esietenduse kuupäev: 20. veebruar
Külastuse kuupäev: 4. märts
Sisenen saali ja tunnen värskust, siis ma tean, et olen avatud. Soe, ilus ja lõhn on hea. Panen isegi telefoni 10 minutit enne algust vabatahtlikult hääletule ja sügavale koti taskusse.
Puhtad, eriti valged kujundid annavad fantaasiale võimaluse ise luua tähendusi ja seoseid. Ma seostasin valgeid erisuuruses penoplastist kuupe sisesosinatega. Hõõrdumisel põrandaga kõlasid nad talumatult, nagu vahel mõtted peas käituvad.
Projektorist kujutistega täidetud kujundid lisasid üldpildile midagi süngemat ja lukustavat. Mulle meeldisid silmad, mis ilmusid kalkuleeritult paigutatud väikestele kuupidele
Lõpuni polnud selge, mis sõnum minuni jõudma pidi. Nad tuletasid meelde probleeme keskkonnas, ent lahendusvariante ei maininud. Näiteks toodi ette liigse tarbimise ilme, mida mina märkan ka sellest rääkimata. Kõik ju teavad, aga mida teha?
Tegelased võisid olla tavainimesed oma soovide, hirmude ja muu inimlikuga, kuid ühte stseeni süvenedes ma pidasin neid aju liinitöölisteks, võibolla emotsioonide käsitlejateks. Kõiki ühe tervikuna. See mõte tuli tõenäoliselt seoses filmiga “Inside out”.
Vahepeal ma ei mõistnud näoilmeid või liikumist, aga kui aus olla, ma väga ei pingutanud ka. Vahel ma lihtsalt nautisin liikumist ja vahel tundsin rahutust sosina halvakvaliteedilise kõla pärast.
Ma ei saanud kaasa värskeid mõtteid, isegi kui ma lihtsalt ei oskanud neid leida.. Üldiselt ma paigutaksin “Sisesosinad” positiivsele teljestiku poolele (muusika ja kujundus ja projektor meeldisid), see oli ilus ja kõik. Seda vaatamiseks soovitada ma ei oska.
Foto allikas: mina