Lavastus: Stiiliharjutused
Lavastaja: Eva Kolditsa
Teater: Kirjanike maja
Kestus: 1 tund 50 minutit
Esietenduse kuupäev: 10. märts
Külastuse kuupäev: 12. märts

 

Minu teatrikogemusi mõjutab suurel määral ka kõik muu, mis toimub nii enne ja pärast etendust kui ka vaheajal. Juba piletilauast algab teekond kogemuse lõpliku kujunemiseni. Selle korra suveniirina ostsin “Stiiliharjutuste” raamatu, mis oli koha peal poole hinnaga poe omast ja kõigest paar euri kallim keskmisest kava hinnast. Ostu mõjutas muidugi atmosfäär ja inimeste suhtumine. (Siin kohal tahan öelda, kui tänulik ma olen kassas seisvatele naistele, kes oskavad siiralt naeratada ja vahest paar sõna vahetada.) Kui oleks ma tundnud, et ees on ootamas poolteist tundi igavust, ma oleks eelnevalt midagi muud ostnud.

15 minutit enne esitluste algust lasti saali sisse, oldi väga armas ja viisakas. Pakuti vett (+) ja julgustati vaadata vanaaegsest projektorist slaide maalidest, kuidas erinevad kunstnikud on kujutanud kartulivõttu. Väiksel laual sõidutati välja mõned kompaktsemad muusikainstrumendid, mis minul silma kohe särama lõid ootuses neid kuulda.

Esimesena kõlas klaveri duett puhkpilliga (tuuba või trompet, ma ei tea, aga ma mäletan, et see oli kolme nupukesega ülevalt), mida saatis piisavalt tugev alkoholilõhn (ma usun, et keegi kõrvalistujatest oli otsustanud õhtu veel meeldivamaks muuta (aga ma pole kindel, võib-olla keegi muu…)), et silmad kinni pannes ma sain peaaegu ette kujutada, kuidas istun hubases ja hämaras Pariisi baarikeses. Muusika kõlas Prantsusmaaliselt. Kui aga silmad lahti tegin, nägi ruum välja täpselt justkui mõeldud sektantlike loengute kuulamiseks. “Stiiliharjutuste” raamatu kirjaniku A4 mustvalge pilt oli kleebitud vasakpoolsele seina äärele, esinejad olid riietatud neutraalselt, kuid stiilselt.

Esinejaid oli 4, kes kõik umbes võrdselt jaotatuna esitasid lugu pika kaelaga poisist, kes inimrohkes bussis sõites oma kõrvalseisjale jala peale astus ning kellel tema sõbra arvates oleks asjakohane üks nööp juurde õmmelda krae peale. Ehk siis ühte ja sama lugu esitati umbes 35 korda.

Kõik olid väga tublid. Kui eelnevalt raamatut lehitsedes proovisin eristada mõningaid sarnasemaid tekste, tundsin vahet palju vähem, kui kuulates. Tänu väljendusrikkale ja ilmekale esitusele sain aru, millise stiiliga tegu oli kava vaatamata. Südamelähedasemad olid integratsiooni ja Freud’i psühhoanalüüsi stiilis (“tungide alla surumine põhjustab neuroosi”) esitused, millele lemmikute skaalal järgneksid poliitiku jutt, tutvumiskuulutus (sest Lambada flöödil on nii hea mõte, mida mängiti taustaks, ma hakkan harjutama), muidugi räpp ja bussijuhi kantri laul ka. Kõik olid silmapaistvalt omamoodi, kergelt äratuntavad ja paljud ka ilusad. Lemmikuim kujunes vist sellel lihtsalt viisil, et kui ta püüdis meelde tuletada, kuidas nööp vene keeles on, ma ei saanud võimalusel minna lasta ja ütlesin PUGOVITSA. Ma olin õnnelikum kui koer, kui ta peremees koju tuleb. Mulle meeldib koostoime, kui antakse võimalus oma sõrmejälg jätta. Ent seekord see polnud vist plaanitud, mis pani mind natuke punastama ka naeratades.

Taaskord jäi mulle silma, kui tore ja kasulik võib näitlemisoskus olla. Suurenes ka mu huvi eesti keele vastu. (Mitte, et see varem väike oli. Mulle lihtsalt väga meeldib näha, kui palju erinevaid võimalusi on väljendamiseks ja eksisteerimiseks üldse. Nii palju valikuid ja teekondi.) Mul oli meeles umbkaudne informatsioon, et mõned esinejatest on kirjanikud ja mõned näitlejad. Proovides ära arvata, kes on kes, kõikide näitlemisoskusi analüüsides, ma andsin alla. Ma arvan nüüd, et paljudel kunstikallakuga inimestel on hea väljendamisoskus. Vähemalt loodan nii, siis on mul ka kunagi lootust.

 

Foto allikas: Eesti Kirjanike Selts