Lavastus:  Richard III
Lavastaja: Sergei Potapov
Teater: Vene Teater
Kestus: 1 tund 30 minutit
Esietenduse kuupäev: 16. veebruar
Külastuse kuupäev: 28. veebruar

 

Vene Teatri maja on muidugi ilus. Ajalooliselt ilus, ma kunagi võib-olla hakkan arhitektuurist ka huvituma ja siis saan teada, mis stiil see on. Teatrisaali sein on täis väikseid draakoneid lilledega (tumerohelisel taustal) ja laes naised paljastatud kehadega.. Kuidas saab mitte ära armuda.

Seljataga oli huvitav ja aktiivne päev ning jõudes kohale ma olin üsna kindel, et saan kogeda mõnusat uinakut. Istekoht oli üheksandas loožis, mis lubas mul tunda end täiesti mugavalt. Teatrimaja oma kunstiga tegelikult ei pannud imestama. Kõige alguses ma oletasin, et enamus peaksid välja nägema suurejoonelised. Vähemalt need klassikalisemad (vanamoelisemad). Just nende eelarvamustega seostus mul uni.

Näitlejate ilmumisel ma ärkasin. Ma olen juba harjunud järskude valjude helidega ja karjumistega. Ärkasin pigem huvist.

Lavakujundust ja kostüümivalikut ma hindan kõrgelt. Shakespeare’i värskendus. Lavakujunduseks oli neli mitte väga väikest risttahukat, mis liikumisel ja muude pisidetailide lisandumisel moodustasid uusi ruume. Inimesed olid riietatud lihtsalt, samas väga stiilselt.

Vene keel meeldib mulle ääretult, ent viimasel ajal tunnetan palju paremini eesti keelt. Pealegi “keeruline” vene keel on “keerulisest” eesti keelest veel natuke keerulisem. Päris mitu fraasi, mida tavakeeles enam ei kasutata, jäid veel meelde oma teravusega. Need olid piisavalt lihtsad, et meelde jääda ja ka selleks, et neid kasutada. Ma juba kujutan ette, kuidas paari sarnase näidendi pärast ma räägin ise nagu inimene, kellel on lõug kõrgel ja sigaret ..selle torukese otsas, tänu millele näpud hiljem ei haise. No, väga aristokraatlikuna ühe sõnaga.

Ma pole päris kindel, et jälgisin lugu ennast. Suuremad lava muutused ma muidugi panin tähele (näiteks kui keegi tapeti), ent kui sõnu tuli nii ladusalt, ma vahepeal kaldusin mõttega hoopis eemale ja kuulasin kõike justkui muusikat, millest ma aru ei saa. Millalgi teises vaatuses ma proovisin silmad kinni panna, selleks et suunata kõik tähelepanu sõnadele. Esimesed hetked ma tundsin suurt rõõmu ja rahulolu. Kujutasin ette kõike toimuvat ja elasin kaasa, kuid varsti läksin juba kööki riisi keetma ja ei suutnud valida maitseaineid. Ehk ka tähelepanu suunamine ei aidanud.

Algatasin huvitava arutluse iseendaga teemadel: “Miks on vahest facebook’i tuim scrollimine vahel huvitavam kui mõne etenduse vaatamine”, “Igavus ja toit” ja “Kui palju põhjuseid on tänapäeva inimestel enda needistamiseks”. Need teemad polnud mitte kuidagi seotud Richard III looga.

Imetlusega jälgisin liikumist laval. Alati oli juures karm ja ilus müstilisus. Püüdsin end mõttel, et venelased polekski saanud halvasti teha. Visuaalsed stseenid isegi inspireerisid. Kõnes häiris mind korraks peategelane, sest umbes neljal korral märkasin väikest kokutust. Teada saades, et ta emakeeleks on tegelikult eesti keel, ma andestasin kohe kõik ja minu hinnang korraga tõusis veel natuke.

Segadus tekib mõttest: süüdistada minu väsimust oleks ebaloogiline, sest kui ma poleks piisavalt väsinud, oleks mul raske istuda paigal kaks vaatust. Siiski praegu jääksin arvamuse juurde, et mul on veel vaja kasvada ja õppida, et võimalikult palju nautida sarnast.

Vene Teatriga seoses seadsin paika ka uue miniunistuse: näha “Meister ja Margaritat”.

 

Foto allikas: Jelena Vilt