Lavastus: Vene unenäod
Lavastaja: Filipp Loss
Teater: Vene Teater
Kestus: 2 tundi
Esietenduse kuupäev: 1. märts
Külastuse kuupäev: 2. märts
Ma olen Vene Teatrile äärmiselt tänulik oskuse eest näha vaipade olulisust. (Kui mitte seinal, siis) Piisavas ulatuses on neid põrandal, mis takistab liigsel lohistamisel ja trampimisel minu kõrvadeni jõudmist. Varem nii tihti häiris, aga ma pidasin seda loomulikuks koostisosaks.
Kuulates ja jälgides olla mina ise on siiani olnud üsna haruldane nähtus. Ma olen püüdnud (ja vahel üsna edukalt) elada etenduvas maailmas. Piirata oma nägemisväli vaid lavaga ja olla kui pärisjuhtumite tunnistaja, piiluja. Olen tahtnud ise kogeda ja olla maksimaalselt sees. Lihtsalt olles ja jälgides. Vastu võttes vaid seda, mida sulle pakutakse ja korraks eemale lükata püüdlused tõestada oma enda võimekus..(?) Päriselu on ka piisavalt põnev, et sellest inspiratsiooni ammutada.
Kõik algas ebamääraselt. Polnud hele ega pime, uksed olid pärani lahti, kuigi laval algas minimaalne liikumine. Aeglane ja sujuv üleminek etendusse (lisaks kõigele muule) muutis sisseelamise palju lihtsamaks. Järgnes mõneminutiline vaikus, milles ma teadmatuses püüdsin ka leida midagi.
See oli kaasakiskuv. Ma suutsin mõelda vaid asjakohaselt, nälg ega ebamugavus ei tulnud kordagi meelde.
Kõik oli lihtne. Kujundus seisev; muusikat, mulle tundub, ei olnud üldse; ei mäleta ka kuivõrd oluline oli valguse aktsent. Kõik mu tähelepanu oli nägudel. Elusate tavainimeste nägudel, kes vestsid oma loo. Lühikese, olulise ja tabava.
Peale paari esimest etteastet süsteem oli selge. Ma teadsin umbes, mida oodata ja tõenäoliselt, mida vaadata. Miski lülitas minus välja soovi näha puudujääke, seega ma ei kujuta ette, kas need üldse olid.
Mulle tohutult meeldib usutav näitemäng. Realistlik, päriselulik. Nad jutustasid katkendi, kuidas nad on jõudnud tänasesse päeva. Mis on neid saatnud, mis mõjutanud. Oma hirmudest, kahetsustest, valgustushetkedest. Iga tegelane oli täiesti reaalne isik, keda ma tean. Neli näitlejat kehastasid vähemalt kaksteist erinevat tegelast ja seda nii imeliselt, et ma mõnel korral esimese hooga ei märganudki, et see on see sama näitleja. Õigemini, ma ei pidanud oluliseks seda näha. Minimaalse ümberriietusega, hääle ja kõneviisi ja kindlasti ka kehahoiaku muutmisel, oli meie ees täiesti uus inimene.
Muidugi oli minu peas vahepeal palju võrdlusi päris inimestega. Tavainimenegi on täiesti erinev inimene erinevate inimeste vastu.. teadmatult. Kuidas olen ma nii vähe seda kohanud laval? Võib-olla see siis polnud nende eesmärgiks.
Kõige paremini jäi meelde muidugi, milles ma leidsin enda. Mitmel korral tundsin äratundmisrõõmu, kui jutt kõlas täpselt, nagu minu ema oleks mulle jutustanud oma lapsepõlvest või kuidas temale keegi veel vanem oma lapsepõlvest jutustas. Võib öelda, et ma nägin neis stereotüüpe. Ent selliseid, millist natukene on vist igas inimeses. Ja needki olid oma stereotüübi seas nii omapärased. Umbes nagu ühe stereotüübi subkultuuri see üks kõige erilisem ja silmapaistvam.
Ma üldse ei julge veel sõnastada, mis see on, kuid mulle tundub, et näen vene ja eesti teatri vahet üsna selgelt. Võibolla hindan hingeläheduse või mõistmisharjumuste järgi. Ei tea. Ja ei tea, kui palju peaks sellele mõtlema. Kogemata märkasin.
Aplodeerides mulle tuli muidugi jälle pisar silma. Ma olin nii tänulik. Ma tahtsin kogu austusega tõusta püsti ja plaksutada, aga saal oli väike ja ma olen nii häbelik veel, et seda algatada. Nüüd mul on kahju, et ma ei tõusnud. Kes teab, millal ma seda veel tunnen.
Foto allikas: mina