Lavastus: Loodusjõud
Lavastaja: Mikk-Mait Kivi
Teater: Von Krahl
Kestus: 1 tund 30 minutit
Esietenduse kuupäev: 26. veebruar
Külastuse kuupäev: 27. veebruar
See oli teine kokkupuude Von Krahliga ja ma olen endiselt vaimustuses. Ka minu 16-aastane vend on üllatunud, et teater võib lahe olla. Ka minu kõrval istunud kesealise härra reaktsiooni järgi võib oletada, et lavastus sobib väga laiale publikule.
Näitlejate suhtlemise suunatus publikule pani mind tundma end nendega võrdsele tasemele, mis omakorda seadis selle taseme sisemiselt palju kõrgemale. On olnud mitut moodi, ent see oli taas minu jaoks täiesti uus kogemus mitmes aspektis ja oli ka kohe mitu level-up’i.
Näitlejate ja publiku suhe oli umbes täpselt summa ühest huvitavast loengust ja ühest imelisest õhtust lihtsalt huvitavate inimeste seltsis, kellega mõtteid alati jagub.
Paar korda ennegi etenduste algusminutitel ma olen tundnud kõdi ninas. Seda kõdi, mis juhtub siis kui tahaks “õnne”-tundest nutta. Mina olen tundnud, et õnne asemel on see hoopis tunne, et see on suur pöördepunkt ja ma annan enda mõistuse maksimaalselt mõjutada. Tugev tunne sellest, et sa tahad saada kõike, mida sulle pakutakse… Kui usud siiralt, et just nüüd on võimalus teha üks pisike samm selleks, et muuta elu.. kui mõelda pikemas perspektiivis.
Ma sain vastused kõigile küsimustele, mis mul oleksid võinud tekkida lavastusega tutvudes. Silmadega läbides kirjeldust, märgates sõna “tehnoloogia” ma peatusin sellel kindla otsusega, et pool päeva arvutis istuva vennaga vaatamiseks sobib see hästi. Ma ei proovinudki ette kujutada, milliseks see kogemus lõpuks kujuneb. Pealegi ma olen lõpuks suutnud välja lõigata ootused seoses teatrikülastustega. Loodan, et varsti ma suudan suuremal määral omastada teatrikogemusi kui päriselu kogemusi. Praegu käib see veel paralleelselt, ent juba hakkavad vastaspunktid üksteist ära tundma ja tahtma ühineda.
Informatiivne, inimlikult sügavamõtteline, mõtteliselt mitmekülgne, rahulikult ilus seest ja väljast, hingamisruumi jättev. Lisaks sellele, et see tükk andis kõik vastused olemata küsimustele, ta jättis palju ruumi. Ma tahaksin, et peale sellist kogemust oleks mul rohkem aega enne uut teatrikülastust mõtisklusteks. Samas olen kindel, et see mõjutab piisavas koguses paljusid järgnevaid etendusi.
Et oleks selgem: 1) räägiti lihtsas inimlikus keeles igapäeva asjadest, 2) peeti monolooge, mis nõudsid süvenemist ja kaasamõtlemist, 3) asjakohaselt natuke nalja muidugi, 4) natuke pikemad pausid mõtlemiseks. Viimase juures ma leidsin end täiesti hüpnotiseeritult, klaaspilguga jälgides ühte punkti ja kontrollimatult läbides tuhandeid kilomeetreid oma mõtetes. Igapäevaasjadest (“peab paar 5-liitrist vett ostma”) kehaväliste kogemusteni välja.
Ma olen väga valiv ja ettevaatlik valides endale eeskuju ja lastes ennast mõjutada. Mida kiiremini ma kõnnin, seda pingelisemad või murelikumad on mu mõtted. Muusika ja vibratsiooniga on natuke teist moodi. Ma veel ei ole kindel, kuidas, aga ma tegelen selle uurimisega.
Pean ka mainima, et see oli üks kahest või kolmest juhust, mil ma täiesti vabatahtlikult, suure motivatsiooni ja hea tujuga, peaaegu et kirglikult kirjutan täispikka arvutust samal õhtul. Ma olen kindel, et ma ei oska seletada pooltki oma rahulolust. Isegi tagumik ei läinud kangeks.
Foto allikas: Kristiina Praks (Von Krahl)