Lavastus:  Päris mäng
Lavastaja: Leino Rei
Teater: NUKU teater
Kestus: 30 minutit
Esietenduse kuupäev: 25. veebruar
Külastuse kuupäev: 27. veebruar

 

Linnulaul. “Palun lülitage telefonid välja” teksti asemel suheldi hoopis sihtgrupiga ja seda nii armsalt.

Lihtne ja armas etendus lastele, mis nägi välja nagu südantsoojendav reklaam-multikas. Ainukesed (umbes) kaks sõna, mida lavastuses kasutati, kostusid lapse suust. Kõik muu oli tegevuste ja näoilmete jälgimine. Liikumine oli pehmelt tantsuline.

Noorpere oli tulnud külla noormehe isa juurde, et näidata talle nende uus pereliige. Isa oli muidugi ammu unustanud kõik võtted, kuidas kohelda beebit. Nähes, kuidas noorpaar oma last lõbustavad tema tööriistadega, püüdis ta igatpidi kõik maha rahustada ja päästa oma puutöökoda.

Poole tunni sisse mahtus umbes kaks (väga tähtsat) päeva tegelaste elust. Esimesel jälgisime ühte tavalist tänast päeva, igapäevaseid tegevusi. Kuidas isa tööl käib, kuidas ema tööl käib ja isa lapsega tegelemise üle võtab. Ilus ja natuke utoopiline. Teine päev sisaldas unistusi ja nende täitmise algatust; nüüdse vanaisa puhul leppimist olevikuga, kus pärismäng haarab tedagi ja lapsehoidmisoskused tulevad meelde, ja leppimist minevikuga, kuhu jäi tema kallis kaaslane.

Etendus pani naeratama ja peaaegu uskumatul kombel võttis unisuse ära. Tegelased olid stiilselt riides, keskpäraselt täiuslike soengutega. Neil olid isegi juuksed samat värvi.

Ma olin lastega täiesti samal lainel.  Oma vabast ajast ma kindlasti ei valiks seda vaatamiseks, kuid kohustusliku teatrietendusena on see vägagi positiivne kogemus.

 

Foto allikas: NUKU teater