Lavastus: Preili Julie
Lavastaja: Laura Jaanhold
Teater: Tallinna Linnateater
Kestus: 1 tundi 20 minutit
Esietenduse kuupäev: 23. veebruar
Külastuse kuupäev: 26. veebruar
Tasuta kuum jook ja küpsis enne etendust annab igal juhul juurde kohe mitu plusspunkti.
Sel korral oli meil ka võttepäev ning enne etendust saime vaadata teatrisaali, et panna paika kust ja mida me filmime. Selle jooksul puudutas mu kõrvu informatsioon, et esimesed viis minutit on kindlasti väärt filmimist. Need viis minutit sisaldasid tantsu, mis spoileri järgi pidi olema imeilus. Muidugi see seadis minusse ootused (“no, vaatame siis kui väga ilus see on”).
Tants oma stiili poolest ei vastanud ajastule, kus tegelased viibisid. Umbes sada aastat tagasi. Esimese minuti ma vaatasin üliskeptilise pilguga, oodates üliimet. Varsti tundsin, kuidas muusika pani sügavamalt hingama, mu silmad klaasistusid, hakkas väga soe. Muusikarütm kiirendas mu südamepumpamist ja varsti ma pulsseerisin tantsuga kaasa. Ma unistasin ise olla üks tantsijatest. See oli nii selgelt metsikult intiimne. Sel hetkel oli ka selge, mida etendus minult võtab ja mida annab. Ma usun, et ma pole ainuke, kes väga pooldab ilusate kehade paljastamist. Kasvõi natukene (paljastamist).
Ma hingasin sügavalt sisse koos Kristiniga ja koos preili Julie’ga ma.. elasin terve etenduse läbi. Väga hea viis kogeda ja nautida elu, kui ise päriselus neid mänge mängida ei viitsi. Värvikamalt jäid meelde ärevamad stseenid: tants; kuidas Julie püüdis meelitada oma teenrit; preili Julie hüsteeria.
Põhimõtteliselt: naine, kes polnud armastust leidnud enda seest ega ümbert manipuleeris kõigega, milleks tal võimu oli. Talle tundus, et oli leidnud sobiva ja lihtsa saagi oma mängudeks, millest ta tegelikult tahtis ei muud kui inimlikku armastust, lihtsat instiktipõhist kirge kooskõlas pühendunud hingelise seotusega. Ta tegelikult ju teadis väga hästi, mida ta tahab, ent lapsepõlvest pealesurutud harjumuste ja uskumuste pärast lubas ta endal tegeleda enesesabotaažiga. Ta ei vihanud mehi. Ta lihtsalt ei usaldanud oma kogemustele toetudes ja tahtis kindlaks teha, et see, kelle ta on valinud, on lõpuni õige. Ja paradoksina ta ise ei lasknud sel juhtuda, et mees täidaks oma mehelikku rolli ja saak ise osutus natuke ettearvamatuks preili jaoks.
Meeldiv oli kuulata nende dialooge, mis püüdsid alguses kõlada natuke vanaaegse ja viisakana, ent teemad ja nendest mõtlemine oli väga nüüdisaegne.
Ma ootasin, et keegi siiski osutub targemaiks kolmest ja päästab vähemalt enda. Ma usun, et see juhtub kaugemas tulevikus tegelaste elus. Kristin saab kindlasti hakkama kui ta ise ennast liigse emotsioonide varjamisega ei kurna.
Foto allikas: Siim Vahur