Lavastus:  Kinolina kangelane
Lavastaja: Silas Stubbs
Teater: Vanemuine
Kestus: 2 tundi 30 minutit
Esietenduse kuupäev: 17. veebruar
Külastuse kuupäev: 23. veebruar

 

Nii positiivne kui ma ka ei püüa alati olla (ka elus) vahel ju ikka juhtub, et üldse ei meeldi olukord ja seletada ei oskagi. Nagu siis, kui tunned, et tahad nutta, ilma et oskaks nimetada kindlat selget põhjust. Kui oled koormatud lihtsalt sellest, et kõike on korraga nii palju ja sa ei oska seda vastu võtta ja oma mõtteriiulitesse sättida.

Sel reedel ma olin unine ja kõht valutas ka. (Enne teatrikülastust palun sööge tervislikult ja selliseid toiduaineid, millega teie organism on juba tuttav. Ärge, palun, otsustage proovida mõnda uut eksootilist rooga.) Ja siiski ma tunnen, et pean kõik ausalt ära rääkima ilma põhjalikuma kaalutluse, mõtiskluse ja analüüsita.

Kõik oli nii nagu peab. Täiesti korralik meelelahutus. Ent ma ei oska veel mõista, milleks sellist kunsti tehakse, sest minule tundus see ei midagi enamat kui lihtne ajaveetmisviis. Mulle ei jäänud mingit emotsionaalset nautimismälestust. Ei oska praegu meenutada ka miskit, millest oleks saanud inspiratsiooni. Kui ma juhtusin vaheajal kuulma kommentaare kaasvaatajatelt, ma olin kurb, et neile meeldis palju rohkem kui minule. Kas tõesti lihtsalt mina olen veel nii asjatundmatu, et ei oska selle ilu näha? Kindlasti olen ma veel liiga noor, et objektiivselt hinnata selle kunsti lihtsuse võlu. Olen juba märganud, et mulle teatrikülastuste puhul tavaline korralikkus ongi kõige igavam. (Isegi katastroofilist publikut nautisin rohkem, sest see oli uus kogemus.) Ma kulutasin palju energiat selleks, et hoida silmi toimuval.

Kõik muu rääkis peale füüsilise liikumise. Tants oli lihtsalt kaunistav vahepala igale sündmusele. Võltsid emotsioonid olid tantsijate näo nii pingule ajanud, et ma ei saanud tunda midagi head. Muidugi suure varba peal hüplemine ei ole väga lihtne…

Ma oleks võinud kaugemal istuda.

Süžee oli üsna selge ja ettearvatav. Peategelane oli kirjutamas raamatut, mille tegevustikul põhines ka lavastus ise. Nohikutaolise välimuse ja käitumisharjumustega noormees oli armunud imeilusasse tüdrukusse ning võitles nende koosolemise nimel. Segavaks faktoriks tema edus oli lahedate näoilmetega kurjategija ja igasugused vahejuhtumid. Abistavaid ja niisama tegelasi oli ka piisavas koguses.

Tihti märkasin sünkroonsuse täielikku äraolekut seal, kus ta vist tegelikult pidi olema. Näitlejate silmad olid vahepeal nii ära eksinud ja näiteks kui oleks võinud olla ilus ühine stseen, kus on kolm paari ja kõige lihtsam, kui nad liiguvad üksteisele vastu – kõigi pilgud on erisuunas.

Lemmikstseen oli roosa taevalik pulm. Kostüümidest jäi silma Chaplini kaaslase mustvalge kleit + kübar. Etteastete tase oli kõrgeim politseil (minu maitse järgi).

Tekkis ka küsimus (sest seda on ennegi ette tulnud): kas nimelt lavastatakse esimene vaatus selline, et teine tunduks “päris hea isegi”?

Aga kõik muu oli täitsa vahva! 🙂

 

Foto allikas: Heikki Leis (Vanemuine)