Lavastus: Improteater Impeerium laval koos Argo Aadliga
Projektijuht: Monika Tomingas
Teater: VAT teater (asukoht), Improteater Impeerium
Kestus: 1 tundi 30 minutit
Esietenduse kuupäev: 10. veebruar
Külastuse kuupäev: 13. veebruar
Improvisatsioonižanriga olen ma vähesel määral tuttav, jälgides neid aegajalt vene tegijatelt. Võrrelda oleks ebaõiglane, kuna teemad ja lähenemised on päris erinevad. Meetodid olid enamjaolt üldtuntud: lauseehitamine (igaüks ütleb ühe sõna), improvisatsioon objektiga (kaks tiimi saavad erinevad asjad (said suure tahvli šokolaadi ja prillikarbi publikust) ja kujutlusvõime abil muudavad nad hoopis teisteks asjadeks), laul, situatsiooni peatamine ja positsiooni sissevõtmine teise näitleja poolt (kuid hoopis teise mõtte arendamine), tõlkimine (jaapani-taolisest keelest eesti keelde), lihtsalt näitlemisstseene. Lemmikuks neist jäi Teise hääle saatel situatsiooni ülesehitamine, kus iga näitleja tegutses ja liigutas suud samal ajal kui teine tema asemel rääkis. Ka Balti Jaama krematooriumi juhtum oli hea, kui üks näitlejatest sai vastata raamatus olevate dialoogide järgi. Midagi uudselt huvitavat ei märganud, midagi uut ei õppinud ja huumor oli ka üsna ühekordne.
Kõige enam meeldis mulle suur publiku kaasamine ja ka publiku poolt üsna aktiivne kaasarääkimine. Tavaliselt öeldakse sõna sekka alles siis, kui keegi tuleb näpuga või mikrofoniga otse pöördudes: “Aga mis sina arvad?” Seekord oli julgust ja tahtmist vist rohkem. Ma ise veel pole piisavalt kindel, et minu pakutud vastusevariandid piisavalt head on, et neid valjult välja öelda, seepärast eelistan kuulata teisi. Peaaegu igas stseenis kasutati piisaval määral publiku abi, küsides sõnu, tegevuspaiku, tegelasi ja objekte. Ühe objektina said nad šokolaadi, mis improviseerimise käigus katki läks ja kui tuli aeg see tagastada, omanik lubas (üsna käskivas kõneviisis) näitlejatel selle endale jätta, lisades, et tal on sellest hea mälestus. Ma usun teda.
Segadust tekitas see, et kõik olid nii vaimustuses külalisesinejast, kellest mina pole kunagi midagi kuulnud. Reaktsiooni järgi oli ta päris kõva tegija, samal ajal kui laval olles tundus olevat väga armas ja tagasihoidlik tavainimene. Küll aga tõsi, vaimukust ja leidlikkust tundus tal tavainimesest olevat mõneti palju rohkem.
Kunstilise poole pealt ei ole palju lisada, valgus oli tavaline liikuv valgus, mida üsna hästi kasutati ära stseenide etendamisel. Elav kitarrimeloodia tagaplaanil oli väga meeldiv ja kindlasti ilma selleta oleks etendus tundunud palju tühjemana.
Mul tekkisid mitmel korral etenduse ajal kahtlused, kuivõrd tõsine on see “ainulaadsus” ja see, et seda enam mitte kunagi ei näe, nagu väideti. Tõenäoliselt täpselt sama muidugi mitte, kuid midagi tundus ikkagi ettekirjutatud ja liiga programmeeritud. Samuti ma ei märganud, et näitlejad oleksid ise oma tegemist väga nautinud (selleks muidugi võivad olla mitmed väga erinevad põhjused ja ma üldse ei pane seda pahaks). Tegelikult see nii oluline ka ei ole, sest teist korda ma arvatavasti enam ei läheks seda sama asja vaatama. Uusi vaatama läheks küll, sest ajaveetmisvõimalusena on see isegi päris tervislik. Kellele ei meeldiks naerda.
Foto allikas: Improteater Impeerium FB leht