Lavastus: Avameelselt abielust ehk peatükid, mis me omal ajal vahele jätsime
Lavastaja: Erki Aule
Teater: Oma Lava
Kestus: 1 tund 45 minutit
Esietenduse kuupäev: 11. veebruar
Külastuse kuupäev: 17. veebruar
Algus oli intrigeeriv. Pimeduses kostusid lõbusad hääled, mis korraks mittepõhjalikult ja familiaarselt suhtlesid uue diivani teemal. Mulle meeldib see pimeduses suhtlusega/tegevusega algava etenduse meetod, paneb kohe ootama selgitusi.
Üsna kiiresti hakkas lugu selgelt ja otse jooksma, tänu millele sai täielikult keskenduda põhilisele teemale. Neli näitlejat mängisid neli erinevat abielupaari oma mineviku, suhtumise, lahendustega. Käsitluses olid erinevad abielusisesed probleemid, millest tavaliselt vist eriti rääkida ei taheta. Vähemalt laiemale ringkonnale. Päris tihti tahetakse näida õnnelikuna või siis ainult kurta, mis oli ka mõnel määral välja toodud.
Etenduse kujundus oli lihtne, kuid osavalt minimaalselt mitmekülgne, mis andis vahel lihtsalt lugude rääkimisele ilusa kunstilise varjundi. Silma jäi ka inimeste paigutuse lahendus, kui näiteks alguses rääkis mees, valgusega ainult enda peal, vasakus ääres, kellega varsti ühines naine paremas lava ääres, mil oli valgus mõlemi peal. Kui paar oli oma loosse vaatajaid sissejuhatanud, kustus neile suunatud prožektorid ja nähtavale ilmus lava keskel istuv naisterahvas kitarriga. Väga meeldisid ka stseenide valikud. Vaheldumisi oli jutustamist ja elulisi situatsioone. Ootamatuim ja samal ajal ka meeldejäävaim minu jaoks, oli balletitrenn (mingisugune tore huumor täiesti eksisteeris), mille jooksul naised muresid kurtsid.
Kindlasti ei saa mainimata jätta paar muusikalist pala (ega see naine seal lava keskel etenduse alguses niisama kitarriga ei istunud). Muusika mulle meeldib väga ja ma usun, et igale teatritükile kasvõi väike meloodia annab palju. Samas suurendab see ka võimalust, et rohkematele inimestele jääb meelde. Ma olen leidnud, et minule mõjub kõige rohkem emotsionaalne, visuaalne ja muusikaline lähenemine.
Ma ei ütleks, et sain inspiratsiooni või motivatsiooni sellest teatritükist, või et see pani sügavalt mõtlema teatud käitumisharjumustest. Küll aga mõjus see hea meeldetuletusena asjaolust, et elu ongi raske ja õnnelik elu on saavutus, mitte saatuse kingitus. Lavastus ei olnud ei positiivses ega negatiivses võtmes. Kõik oli nii nagu on: oli muresid ja liialdamist, natuke ignorantsust, natuke valet suhtumist, lootusrikkust, usku, vaimutugevust ja tegelikult päris kõike, mida võib enda sees vahel leida. Kui mitte enda, siis tuttavate elude situatsioonidega leidsin ühiseid jooni ja oli armsalt vabastav mõelda, et probleemid ongi ju täiesti normaalsed ja pigem isegi vajalikud. Kuidas me muidu õpiks ja areneks.
Kui kõik otsa sai, siis ma mõistsin, et lõpustseen oleks võinud või isegi pidanud nutma ajama. See oli väga lähedal sellele ja puudu jäi täpselt nii palju, et minul oli natuke ebamugav, et asja ei viidud lõpule. Võib-olla ainult sellepärast ei jäänud sügavamat emotsionaalset mälestust.
Foto allikas: Oma Lava