Lavastus: Kriidiaed
Lavastaja: Roman Baskin
Teater: Draamateater
Kestus: 2 tundi 45 minutit
Esietenduse kuupäev: 9. veebruar
Külastuse kuupäev: 11. veebruar
Minu märkmiku sissekandest 5 minutit enne etendust: “Selle lavakujunduse järgi mulle tundub, et lavastus on “rohkem elukogenud inimestele”.” Seejärel olid kurjad kommentaarid sellest, kuidas keegi oli vist pool päeva võileivakarbi sees olnud võileivaga sinna tulnud või näiteks kuidas inimesed, kes keskel istuvad, tulevad kõige viimasena ja poole tee peal veel leiavad oma sõbra reast eespool ja jutustavad ja kallistavad temaga, nühkides tagumikku vastu inimesi, kes ootavad, et ta juba rahuneks ja oma kohal maha istuks.
Tavaline lugu. Natuke armastust, kriminaalsuseid (nagu inglased ikka armastavad). Superrikas vanaema oli võtnud endale elama tütretütre ja hoolitses tema eest nii, et tütrel oli vabadus teha kõike, niisiis väljendas ta armastust läbi karjumise ja asjade põlemapanemise. Tüdruku ema sildistati halvasti, sest ta oli abiellunud uue mehega ja oli veel kaugemale kolimas. Vanaema leidis endale tööle abilise, kes saaks nii tüdrukut kasvatada kui ka kodus (aias, kus midagi ei kasvanud hästi) aidata. Töö saanud naine tegelikult ei kavatsenud pakkumist vastu võtta, kuid kõigi maja elanikega lähemalt tutvudes ta mõistis, et just tema on seal hädavajalik ja ehk oligi see saatus, mis ta sinna tõi.
Esimese vaatuse ajal ma olin uinumas. Näitlejate töö oli hea ja kõik oli tore, kuid loo kulgemine ei olnud midagi omapärast. Ma kujutan ette, et raamat oleks palju parem. Ka film tõenäoliselt oleks mulle rohkem meeldinud, sest mulle tundub, et detailidest ja lisadest jäi puudu. See oli kõige lihtsam etendus, mida ma siiani näinud olen. Ma teadsin, et varsti kerkib esile mingi probleem, ma teadsin, et sellega kaasneb skandaalitsemine ja lahenduste leidmine, ma teadsin, et naine, kes alguses nii kahtlane ja vaikne oli, lahendab kõik probleemid maailmas. Sisetunne ütles seda ka, et kõik lõpeb õnnelikult enam-vähem. Ainult vana värdjas suri ära, aga päris südamest keegi ei tundunud kurb olevat, lihtsalt ootamatusele reageerimine.
Mind häiris, et tüdruku jaoks oli naise minevik nii suur saladus ja probleem. Ta tundis, et nüüd on majas keegi, kes on temast tugevam ja ei suutnud sellega leppida. Ta tahtis teada naise teadmistest ja kogemusest. Varsti olidki asjaolud jooksnud kokku nii, et lisandus tegelane, kes suurel määral aitas mõistatust pere jaoks lahendada. Tuli ka ema oma tütart paluma endaga kaasa tulla. Koduabilisel naisel polnud muud võimalust, kui proovida aidata nii palju, kui tema võimuses on, paljastades sellega oma ammused patud (kuid kas see ikka oli nii ja mis tegelikult juhtus?). Mulle meeldis koduabilise karakter. Ma usun, et ta on elus õigel teel.
Kulminatsioon oli päris põnev. Selged vihjed käisid üle vanaema pea, aga ta ikka midagi ei mõistnud. Ma ärkasin oma mõtetest üles ja jälgisin tegutsemist. Teravate otsekoheste kommentaaride kvaliteet oli ka tõusnud. Kui muidu terve etenduse ajal naersid kõik peale minu, nüüd minagi muigasin paar korda. Eriti tore oli, kui tüdruk laua alt välja tuli ja oma tuppa masetsema jooksis, sest ma teadsin, et varsti on lõpp käes. Sellele järgnes veel natuke venitamist ja rahu sõlmimist, mille ajal ma jõudsin uue kleididisaini märkmikusse sodida ja ostulisti õhtu- ja hommikusöögiks valmis kirjutada.
Lahkusin positiivse emotsiooniga.
Foto allikas: etenduse koduleht