Lavastus: Eestlane ei igavle
Lavastaja: Rein Agur
Teater: Banaanikala Projektiteater
Kestus: 40 minutit
Esietenduse kuupäev: 28. jaanuar
Külastuse kuupäev: 11. veebruar
Juba teatrimajja sisenedes ma olin meelitatud sellest soojast ühtsest atmosfäärist. Oote-/kohvikuruumis oli digitaalne lõke ja palju valgust. Lahked ja sõbralikud inimesed. Ma teadsin juba siis, et isegi kui mulle etendus ei meeldi, ma ei kirjuta mitte mingil juhul sellest midagi halba.
Laval oli kolm inimest, viiul ja natuke trummi ja nukke ja palju käsitööd. Põhiliseks tegevuspaigaks oli käsitsi meisterdatud väike vana talu, kus juhtus erinevaid kurioosseid seikasid, tuletades meelde Eesti ajalugu ja seletades lahti meie mütoloogiat ja arengut. Etendus oli mitmekülgne. Oli regivärsse, laulu, fakte, ilukirjandust. Ma mäletan, et mul oli huvitav kuulata kõike, sõdimistest, esivanematest, hingede kummardamisest, loodusest.. ent praeguseks ei oska ma ühtegi täpset lauset kirja panna. Nüüd tean paremini, mida tuleb märkmikusse kirja panna.
Kõige paremini jäi meelde ühe kohusetundmatu seikleja juhtum, kui ta kõrtsis sõi ära kuus keedumuna ja jättis nende eest tasumata. Paari aasta pärast kohtas kõrtsiomanik seiklejat ja ütles, et nüüdseks on võlg kasvanud tuhande rublani! Sest kui seikleja poleks neid mune söönud, oleks neist munadest 5 kana ja üks kukk sündinud, kellest omakorda veel sada kana sündinud ja siis nad oleks munenud mune isegi palju rohkem, kui tuhande rubla eest. Seikleja oli murest murtud, sest ta ei osanud kohtunikule selgeks teha, miks ta ei peaks 1000 rubla maksma. Seda hetkeni, kui kohtas kedagi tarka, kes lahendas probleemi öeldes kohtunikule, et keedetud munadest ju ei sünni kedagi. Lihtne, aga geniaalne.
Väiksed publikud on alati väga armsad, kuid raskeks läheb, kui lavalolijad tahavad korraldada mõne kerge ühise laulmise. Kui aga eraldi inimestele isiklikult läheneda, nagu näiteks tehti seda vanasõnade ja mõisatuste meeldetuletamisel, olid enamus tõenäoliselt ikka pigem rahul, et said sõna sekka öeldud.
Kuna kogu teos oli ülespandud erinevatest juhtumitest, mis minu meelest omavahel loona kuidagi seotud ei olnud, lõppes see üsna ootamatult. Vaatamata sellele, et ma vabast tahtest sellist tükki vaatama poleks läinud, see oli väga tore ajaveetmine. Ma ei kiirustanud ära minna (sest tavaliselt ma jooksen) ja jäin paariks minutiks veel uudistama peent tööd nukkude ja nende lavaga, mis oli tõesti tähelepanu väärt. Tegin pilti ka mälestuseks, ja hiljem pilti instagram’i üles pannes avastasin veel mõned pisiasjad, mida kohe ei märganudki. Avastasin, et isegi valgus oli nii tähendusrikas nii väikesel laval.
Seda teatrit oleks tõesti hea vaadata terve perega ja siis arutleda, kes kus mida nägi. Kindlasti lähen millalgi midagi vaatama oma väikevennaga, et võrrelda kogemusi. Oleks väga tore, kui leiaks midagi sarnast.
Foto allikas: mina