Lavastus:  Seitse Venda ehk Uurali Kajakas
Lavastaja: Katrin Pärn ja Janek Savolainen
Teater: ERM-i teater
Kestus: 1 tund 40 minutit
Esietenduse kuupäev: 3. veebruar
Külastuse kuupäev: 10. veebruar

 

Otse öeldes, esimese 5 minutiga mulle oli selge, et ma olen õiges kohas. Sellise teatri eest ma oleksin nõus maksma. Väga meeldiv stiil – huvitavad erinevad helilahendused, maitsekas kostüümivalik, meile iseloomulikult humoorikas. Meile ehk siis eestlastele. Oli päris mõistlikku nalja ja oli ka moment, mis mulle ei meeldinud ja mulle meeldis, et see mulle ei meeldinud. Nimelt üks vendadest lõi pea vastu katuseäärt juba teist korda ära. Kohe oli “Pole enam naljakas” minu pilgus, aga kuna see oli üks ja sama vend, ma andsin talle andeks, pidades seda tema karakteri eripäraseks iseloomujooneks. Üldiselt oli lihtne ja mõnus jälgida, kuid samas nõudis mõneti süvenemist detailidesse või jutustaja juttu, mis ei lasknud mõtet kaugele jalutama.

Kõik see toimus ERM’i “Uurali kaja” püsinäituse ruumides, mis me kõik ka läbi käisime. Kolm ruumi ja üks väike jalutuskäik läbi koridoride. Näituse eksponaadid olid suureks ja suurepäraselt sobivaks osaks lavastusest. Kasutusel olid ka autentsed tööriistad viljasaagi mahavõtmiseks ja muusikainstrumentidena. Publikumahutavus oli väike ning see andis armsa ühtse atmosfääri.

Tegevus toimus muistsetel Uurali aladel. Seitse primitiivset venda puutuvad kokku erinevate probleemidega, mis väga aktuaalselt tänagi inimkonda puudutavad. Neil põleb paar korda saun maha, alkoholiprobleem kerkib esile, tuleb võlg ära maksta, hea elu otsingud, millega nad lõpus said täitsa toredasti hakkama vist ideeliselt.

Põhitegelasteks oli 7 venda, keda mängisid kolm meest ja üks naine. Kuigi vahel ma eksisin tegelaste vahel ära, ja päris ei saanud aru, kes on kes, mingit kahju nähtule see ei põhjustanud. Ka seda inimeste kasutuse lahendust ma kiitsin mõttes mitu korda etenduse jooksul. Üks meestest oli vahelduseks oma rollidele ka helikujundaja, mis oli hästi sobitatud ja ära kasutatud. Rõve õhupalli katsumise heli, pudelitesse enamvähem meloodiliselt puhumine ja viimaks, mis tegelikult oli üsna alguses oli suusk, mis oli 70kraadilt põranda suhtes kukkuma lastud, andes sellega järsu, ühekordse, püssipaugu võrdkujutava paugu.

Vaatamata kõigele sellele, tundus minule see etendus täiesti vaatamiskeskne, mis lihtsalt kinnitab järjekordselt, et ma olen täiesti visuaalne inimene. Ma kujutasin ette, kuidas toimus selle lavastuse kirjutamine/paika panemine. Kujutasin ette, kuidas neil toimusid nauditavad koosolekud, mille jooksul brainstorm’ides kui kellelgi tuli mõte, ta rääkis ja teine vastas “Jah, lahe!” või siis midagi muud.. aga ma kujutasin ette, et lavastamise protsess oli sama huvitav või isegi rohkem, kui lavastuse vaatamine. See tundus olevat nii elav, et energia kandus üle kõikjale ruumi. See on teater, millises ma ise tahaksin mängida ja kaasa teha, kui oskaksin.

 

Foto allikas: kultuur.info