Lavastus: Ilu Metamorfoosid
Idee autorid: Greta Koppel, Aleksandra Murre
Teater: Goltsman Ballet
Kestus: 1 tund 30 minutit
Esietenduse kuupäev: 12. jaanuar
Külastuse kuupäev: 9. veebruar
Algusest peale ma nautides tundsin seda ilusat peent atmosfääri. Inimesed olid viisakat ja ilusad. Kodust lahkudes ma tundsin korraks kahetsuslaadset ebamugavust oma riietuse suhtes. Kuna on nii külm, ma ei mõelnudki selle peale, et võiks seeliku panna. Olin valinud mustad teksad ja neutraalse kampsuni. Kohal ma ei tundnud kordagi, et oleksin pidanud hoolitsema selle eest rohkem, et kaaskülastajatele mugavust pakkuda oma sündmuslikult erilisema välimusega. Kõik üritusega seotud inimesed olid äärmiselt meeldivad. Ma tundsin, kuivõrd oluline on see, et kõik ennast hästi tunneksid. On väga ilus, kui esinejad austavad oma publikut ja publik austab esinejat. Varasemalt olen ma leidnud nii endas kui ka kõrvalviibijates sellise ‘’Noh, meelelahuta mind nüüd siis’’ suhtumise. Seekord oli kõikidevaheline suhe ja suhtumine ilus ja väärikas.
Sissejuhatusena toimuvale saime väikse, aga piisavalt põhjaliku ringkäigu muuseumis, kus põhiliselt tutvustati 16. sajandi Madalmaade maalikunsti ajutist näitust. Mingi teine näitus oli ka, aga sinna ma ei süvenenud. Minu huvi näituse vastu suurendas suurel määral see, et tantsijad ja muusikud viisid läbi oma proove seal samas ruumides, inspireerudes maalidest, mille erilisteks omadusteks olid väga väljendusrikkad näod, situatsioonikeerukus, demonstratiivselt dramaatilised kehahoiakud – nii meile räägiti. Et oleks kergem mõista, üks mu lemmikteostest kujutas endal puu külge kinni seotud meest, kellel olid käed üle pea õhku visatud (umbes nagu “F*** this sh**, it’s friday”) ja üsna õnnetu nägu peas. Alles hiljem ma märkasin, et keegi on saagimas tema jalga. (Mainin ka, et näitusega on koos käimas Meme’de konkurss. Päris paljud maalid on piisavalt ülepingutatult dramaatilised, et humoorikas terav kommentaar neile juurde lisada.) Ma olen väga rahul sellega, et meil aidati leida seoseid erinevate kunstide vahel.
Enne etendust said kõik soovijad pokaali veini. Ma olen täiesti kindel, et ka ilma veinita oleksin ma joobunud selle kirgliku mängu jälgimisest. Tantsijaid oli kolm, muusikuid oli kolm. Algas kõik vaikivast suhtlusest. Ma olin end enne valmistanud ette millekski, millest ma ei pea aru saama, kui kuulsin, kuidas rõhutati ringkäigu ajal, et “Kõik kunst on kaasaegne. See, mida me praegu ajaloolisest kunstist näeme, oli omal ajal ka piire proovile panev ja kaheldav ja uudne”. Ent rõõmustav üllatus tabas mind, kui ma hakkasin üsna kiiresti ja väga lihtsalt kokku panema lugu.
Ma imetlesin näitlejate näojoonte omapära. Neiu oli klassikalises mõttes lihtsalt väga ilus. Nägusal noormehel olid täiesti selged Kurt Cobaini detailid ja juuksedki sarnased. Teine noormees esimesest silmapilgust meenutas mulle seda väikest valget hiirt, kes tahtis maailma vallutada.
Ilus neid oli oma väljavalituks valinud muidugi nägusama noormehe. Ja kuidas siis mitte valida, kui nii veetlevalt naeratab ja pärast veel poolpalja ülakehaga su ümber tantsib. Teine ei suutnud sellega leppida. Üritas algul heaga võita oma armastatu südant, kuid kui kõik üritamised olid läbikukkunud, ei jäänud muud üle kui kõik fataalselt lõpetada.
Tantsus võis tõepoolest ära tunda need samad maalid, millega olime tutvunud. Muusikud tegid hea töö oma instrumentidega (klavessiin, kannel ja harf), hoides vahel tantsijatega tähendusrikast silmsidet, mis oli väga huvitav tervikuks ühendav detail. Füüsilise liikumise tehnikas midagi erilist polnud. Mõneti isegi märkasin oma peas, et “ma tantsin kodus ka nii”, aga ma pühkisin need mõtted kiiresti ja ei lasknud end enam kordagi neil häirida. Sümmeetrilise detailirikka peene seina taustal võttis armukolmnurk sisse vaheldumisi graatsilised voolavad liikumised ning maalilikult väljenduslikud poosid.
See oli esimene kord, mil ma tõesti üldse ei kiirustanud lahkuma (mul oli vein lõpetamata). Muidugi see polnud ainuke ega peamine põhjus.
Foto allikas: Kadrioru kunstimuuseumi event ”Ilu metamorfoosid”