Lavastus: Kuni ta suri
Lavastaja: Peeter Raudsepp
Teater: Rakvere Teater
Kestus: 2 tundi ja 20 minutit
Esietenduse kuupäev: 16. oktoober
Külastuse kuupäev: 20. november
Armas ja lihtne ja samas inimlikult kõnetav (millega ka veidi haavav) ja kaasav mõttesse.
Meeldiv olukord, kui lõppu umbes juba aimad, aga näitlejad on nii armsad ja kaasaelatavad, et ettemõtlemisel polegi vajadust. Üsna nauditav selle poolest. Soe ja unistav, kuigi lugu ise toetub õnnetusele. Mida rohkem kannatad, seda rohkem hindad väikseid asju. Mõistlik asi, mida propageerida…
Lugu ise räägib olukorrast, kus viisaka, vormika ja targa naise ema ei suuda endal lubada ära surra enne kui tütar mehe leiab. Juhusliku kokkusattumuse tõttu juhtub ukse taha härra, kes oli teel hoopis teise maja samasse korterisse, lillekimp ja vahuvein käes.. (Nagu see traditsiooniline vene uue aasta komöödia ”Head leili” või midagi)
Pärast mõnd vastupõiklemist nad muidugi on saatuse poolt kokku loodud ja kõik see jama. Siis saavad täiskasvanud tütre (vaene naine, kes oli naise poolt palgatud ta tütart mängima, et ema usuks, et kõik on hästi, et juba lõpuks ära sureks…) ja siis tuli välja et see tütar on päriselt rase.. ja nii nad otsustasid elada kõik koos õnnelikult. Väga hea jõuluime ootamise ärataja. Seepärast mulle see õnneliku lõpuga teater ei meeldigi..
Ülle Lichtfeldt’ile annaks ilusaima hääle preemia, aga ka muidu on see naine ääretult võluv kuju (huvitav, et tihti ma välimusse ja näiteks hääletooni järgi lemmiknäitlejate valimisse suhtun väga skeptiliselt, aga kui tuleb see õige tunne, siis on õige tunne, nagu sel korral..)
Foto allikas: koduleht