Lavastus: Päikesetriip
Lavastaja: Henrik Toompere jr
Teater: Draamateater
Kestus: 1 tund ja 20 minutit
Esietenduse kuupäev: 16. oktoober
Külastuse kuupäev: 18. november
Etendus algas lahtise aknaga. Imeline, kuidas saab üks väike detail kogemust nii palju meeldivamaks muuta. Aken lisas ka kindlustunnet, et õhk ei saa niipea otsa.
Meestegelase osaatäitsa Nikolai Bentsler tegi rolli toredaks kahe keele kasutusega, mis mõjus vürtsikalt terastele tülikalt haavavatele ütlustele.
Psühholoogiline draama, kus põhiliseks psühholoogiliselt mõjutavaks elemendiks on teine teise peale karjumine, on endiselt väsitav. Suhteprobleemide käsitlus on üks ja sama.
Mina ei suuda leida endas soovi panustada energiat pühendunud keskendumisse etenduse kaasaelamisel, kui ma ei leia värskust (vist kõige enam) sõnumis ja selle ettekandmisviisis. Sest lugu on iseenesest väga elulik. Me ju oleme seda juba näinud. Paljud vist kogenud ka. Tõenäoliselt ika (eriti emotsionaalselt mitte väga stabiilne) inimene, kes on vähegi pikemas suhtes olnud, leidis sealt päris palju äratuntavat. Ja tundus, et see oligi kõik.
Mulle isiklikult ei too enam tulemusi probleemide pealt vaatamine (kui kõnetavad nad ka poleks). Oleme ju kuulnud lõpmatult lugusid, saanud emotsiooni.. Iga korraga tundub mulle see kast aina kitsam. Aga normaalsed inimesed ju ei käigi iga päev teatris ja vähem veel kirjutavad arvamusi kõigest…
Et selgem oleks: paar on olnud pikalt koos, lapsi pole, sügavamat mõistmist või huvitumist üksteisest tundub ka, et pole kunagi olnud. Ja nüüd tekib naisel (tõenäoliselt järjekorde, lihtsalt intensiivsem) tähelepanuvajaduse ja oma armastusväärsuse tõestamisvajaduse hood. Hakkavad lagedale tulema kõik varem ütlemata tunded. Nagu ikka, tülis.. siis, kui kõike sitta on kogunenud nii palju, et ajab üle ääre ja nüüd siis purskaski vulkaanina..
Naine väitis, et nende vahele on tekkinud nähtamatu side, millest üle ei saa nad enam mitte kunagi, sellega tegelikult püüdes meest provotseerida ta enda väite ümberlükkamisele.
Näitlejatele mõlemale suur braavo. Lugu looks aga emotsioon oli ehtne. Juba algusest oli tunda, et tegelane naine tahtis tegelikult lähedust, aga oma hirmukooriku seest ei julgenud ta öelda seda, see ju räägib nõrkusest.. millegi vajamisest.. millegi puudusest.. Kuidas ma küll endale tunnistan, et ma nõrk olen.. Ei ole. Parem karjun ja laamendan.
Millalgi tüli sees ja aken avanes taas, õuest kõlas vaikset õhtust linnaelu, tramme sõitmas, näha väheste vihmapiiskade kerget läiget ja saal sai ühe värske hingetõmbe… ja kõik korraga tundus veel elusam.
Kas ma olen juba maininud, et vaasid meeldivad mulle siis küll, kui neist vesi ärritava tegelase peale välja kallatakse?
Lõpuks väsis naine provotseerimast
(mees oli lihtsalt möödarääkija ja vahepeal kuulaja, aga mulle tundus, et mees arvab endast liiga hästi (kui veel arvesse võtta, et näidendi kirjanik on väidetavalt selle näidendi oma naisele pühendanud, on mõelda eluliselt juba huvitavam ja püüda järeldusi teha, mis ta sellega mõtles, aga see on juba next level))
ja andis alla. Rahunesid maha.
Lõppes vist hästi.
Foto allikas: koduleht