Lavastus: Prime mover
Lavastaja: Külli Roosna, Kenneth Flak
Teater: Sõltumatu Tantsu Lava
Kestus: 1 tund
Esietenduse kuupäev: 11. oktoober
Külastuse kuupäev: 17. november
Oi, ma ei jõua. Liiga keeruline abstraktne konseptuaalne kunst minu jaoks. Aga emmele meeldis. Minul mängisid erinevad võimutunnet sisendavad laulud peas, sest ma ei osanud end mugavalt tunda ja ei leidnud sel hetkel ka välismaailmast miskit, mis mugavdaks mu olekut mõne lihtsustusega. Ma ei ühendunud situatsiooniga. See ei kõnetanud minu tollast seisundit, ent jälle olen ma kindel, et mõnel teisel päeval oleks see etendus võinud saada üheks minu lemmikutest.
Neli ilusat keha keset mänguplatsi. Kahel neist käes mikrofonid, mida nad vastu kõike võimalikku hõõruvad, kergelt toksivad. Jah, tore, aga ma ei oska mõelda mõttesuunast, mida tahab juhtida toimuv. Ma ei viitsi filosoofiliselt lahti mõtestada igat kõrvalist eksperimenti… Ma tegelen enda omaga, sorry. Olen kinnine täna.
Märkmikussegi olin kirja pannud märksõnu nagu:
- laps nutab
- keeruline
- tahan kosmosesse
- rütm – lärm?
- väsinud olen
- kui osavalt peab kontseptsioone tühjast välja mõtlema, et sellist kunsti teha?
Kõik need mõtted olid otseülekanded tunnetest.
Lapse nuttu lasti vahepeal kõlaritest nii, et esimese hooga ma ei saanudki aru, et see kõlariest tuleb.
Keeruline oli mõista kehade liikumise emotsiooni.
Kosmosesse lendu sõnastati maksimaalselt selgelt, aga mis võtmes ja miks ja mida see tähendab, ma ei mõelnud välja.
Värviliste nupukestega helisüntesaatoriga tehti mingi rütmipüüdlus, mis oli samuti segane ja minu kaasavõnkumist lükkas veel eemale.
Lõppkokkuvõtes usun, et pikemas perspektiivis oli see väga omapärane rännak. Võibolla peaksin lihtsalt millalgi lugema kavalehte. Aga mitte täna.
Foto allikas: koduleht