Lavastus: Mineku eel
Lavastaja: Henrik Toompere
Teater: Linnateater
Kestus: 1 tund 50 minutit
Esietenduse kuupäev: 27. oktoober
Külastuse kuupäev: 29. oktoober
Laest sadas rahet. Tundus täitsa päris.
Nii naljakas, kuidas siis, kui teatrikogemus meeldib esimesest silmapilgust, hakkan ma nägema lõputult seoseid oma eluga. Sünkroniseerun ja mõtestan igat detaili. Naljakas, et see on just niipidi. Kui teatrikogemus esimese 10 minutiga määrab ära, et ma naudingut ei saa, isegi kui ma leian midagi kõnetavat, hakkan ma sellega oma peas vaidlema ja ümber lükkama.
Linnateatrile meeldib inimesi lummata meeldivate toidulõhnadega. Eelmine kord millalgi kevadel olid kaneelisaiakesed, nüüd petersell, paprikas, sibul, porrulauk, seened – nii õige sügisene kombo.
Vahel ma jään kinni mõttesse ”Mida ma sellest etendusest nüüd kirjutan?”, selle vastu aitab kõige paremini haarav näitemäng. Kuskil alguses ma olin juba segaduses, kes siis ära suri, kas ema või isa. Hiljem mõtlesin et mõlemad, või et keegi pole surnud. Või et see on lihtsalt oletus. Ma ei tea, mis see oli, aga see oli vaidlematult ilus ja südamlik.
Päris energiaga laetud emotsioonid, reaktsioonid, kõneviis, liikumine. Üsna värskendavalt pani vaheoeal muigama. Peaaegu kohe algusest ei leidnud ma vajadust jälgida jälgitavat kui mängu vaid lubasin lasta end sellel lool kanda. Kandis mind nii hellalt, et kui üks tütardest oli otsimas vaasi, mida ta mitte kuskilt ei leidnud, kui siis varsti hõikas ”Oh, näed, siin ta ongi” ja vaas seisis täiesti nähtaval kohal keset lava. Kuidas ma seda ennem ei märganud?
”Usu mind, ajapikku kõik muutub suhteliseks”
On kirjas täiesti eraldi mu märkmikus ilma mingisuguse seletuseta. Ma usun, et ma kuulsin seda kelleltki tegelastest. Kellelt või mis kontekstis see oli öeldud ma ei tea, aga tean hästi, et tükk sisaldas peale selle veel mitte vähe ilusaid lauseid, mis kõik omamoodi pähe kinnistusid.
Piisavalt tasakaalustatud, et nautida kompositsiooni igast aspektist ja piisavalt ebaselge, et tõmmata uudishimu ja huvi ja lugeda mõni arvustus hiljem veel peale.
Foto allikas: Siim Vahur (Sirp)