Lavastus: Monument
Lavastaja: Priit Võigemast
Teater: Kinoteater ja Von Krahl
Kestus: 2 tund 15 minutit
Esietenduse kuupäev: 20. oktoober
Külastuse kuupäev: 22. oktoober
Poisid poisid…. kaks tükki päevas… kui esimene oli wow ja teine 2-tunnine puhas tülitsemine ühes vaatuses… Ma olen mõnel päeval täitsa väga rahul, et projekt on lõppemas.
Mulle kohe üüüüldse ei meeldi, kui tüli koosneb valjuhäälsest ülerääkimisest selle asemel, et enesekindlalt lihtsalt jagada erinevaid vaateid, positsioone, uskumusi ja neid kaitsvaid argumente. Elus kohe kindlasti, aga usun ka, et (minul vähemalt isiklikult) oleks ka teater siis kaasahaaravam. Ma arvan/usun/loodan, et probleeme saab teisiti (ilma lõputu lolli hädaldamiseta ja karjumisega) üles ehitada palju võimsamalt. Mu aju vist automaatselt viskab errori ette, kui asi läheb käest, et mitte emotsionaalse üleküllusega ennast koormata. Aga tegelikult mõned korrad ikka kõnetas ka ja siis ma itsitasin, aga väga korraks ainult.
((Siin oleks veel psühholoogiline analüüs sellest, kuidas inimest mõjutab lapsepõlves tihti nähtav vanemate tülitsemine ja kuidas ta end säästab edasises elus. Aga see jääb postitamata.))
Ma arvan, et ei ole mõistlik istuda ja sundida end vaatama, kui enesetunne see õige. See on huvitav teema, sest siin kohal hakkan ma jälle mõtlema, mis ja milleks teater on. Kas saab meelelahutusena vastu võtta olulisi teemasid ja rahuliku südamega siis kõik unustada? Mina mitte. Siis tekibki barjäär ja mu aju pigem keeldub üldse kõigest, rääkimata juba materjali salvestamisest hilisemaks analüüsiks.
Aga pilti ma jälgisin meeleldi:
Jälle valge lava. Ilusad inimesed. Huvitav külmkapp.
Huvitav, miks toiduained, mis kunstnik endale ristiks maha loopis, plastmassised olid. Ma oleks tahtnud päris toitu.
Kuigi näiteks kala imiteeriv padi läks otse õmblemise To Do listi.
Kõige enam vast meeldis pere poja rolli lahendus ja selle juurde käivad detailid naljakeste ja kavalailmelise šampuse joomisega nurgas.
Foto allikas: plakatifoto