Lavastus: Maandatud tõotus
Lavastaja: Kadrinoormets
Teater: Kanuti Gildi SAAL
Kestus: 1 tund
Esietenduse kuupäev: 22. oktoober
Külastuse kuupäev: 22. oktoober
Taaskord olen ääretult rahul oma otsusega mitte lugeda sissejuhatavaid tekste etendusest. Nii pole mul kunagi põhjust pettuda, aga missugune võimalus üllatuda!!!
Sisse astudes juba ajati mind natuke segadusse. ”Oot oot, ma ju suitsetasin tavalist sigaretti” mõtlesin endamisi aga usaldasin ennast siiski kunstiinimeste kätesse.
Juhatati mind ruumi kus juba istus umbes kuus inimest. Surusime kätt ja tutvusime kõik. Ma pole nii õnnelik vist teatris veel olnud. Saab rääkida! Ja tunda end mugavalt! Appi, see on ju taevalik!
Pime ruum oli nõrgalt valgustatud sinise valgusega. Me istusime korrapäratus ringis. Meie keskel oli veega täidetud vann, mille oli väike purskkaev. Vanni äärtel olid mündid, mida mõni vette viskas. See vist oli Kadri ise, kes ühe mündi ka mulle ulatas. Sihtisin mullikest vees ja viskasin õrnalt. Ei saanud mullikesele pihta. Mõtlesin kummardada uue mündi poole, aga mõtlesin piisavalt kaua, kuni kadri küsis ”publikult”, mis me lõpulauluks valiksime.
Kui olime arutlenud, viidi meid järgmisesse vahepeatusesse. Ainult et enne seda, paluti jalanõud ja sokid ära võtta. Sukapüksikandjale (minule) lubati ka sukapüksid ära võtta. Ma arvan, et ma pole veel kunagi nii kiiresti sukapükse jalast saanud peale ruumi sisenemist. (Me isegi peaaegu ei rääkinud. 10 minutit köögis istumist ja mind veendi ära. See on mu lemmik sukkpükste jalast võtmise kogemus mu elus)
Järgmine ruum – järgmine level. Pandi kinni väiksesse imeliku kujuga ehitisse, mis väga varsti tehti täitsa pimedaks. Ma katsusin kellegi jalga kogemata. Ronisin natuke, avastades mastaape. Meile ei antud mingit ülesannet. Ei teatatud, mida ootama peaks. Nii me siis passisime seal natuke. Kuni saime välja.
Valgusesse.
Lasime liugu.
Vaatasime.
Kuulasime.
Ma olin hämmastunud igast väiksemast osakesest saamata aru, mis ja miks ja milleks ja millest ja kõik muu.
Ma sain alles lõpus aru, et kuskil maja seina taga on praegu päev. Aga mina olen hoopis teises maailmas.
Ma hoidsin seda maailma endas sees veel pikalt, kõndides aeglaselt ja vaikselt mööda tänavaid, mõistes, et mul on olnud õnn kogeda miskit erakordset, mille sarnast, ma loodan, saab kogeda võimalikult palju inimesi.
Foto allikas: kodukas