LavastusJohn
Lavastaja:  Mehis Pihla
Teater: Tallinna Linnateater
Kestus: 2 tund 30 minutit
Esietenduse kuupäev:  6. oktoober
Külastuse kuupäev: 23. oktoober

 

 

Armusuhetest ja nende sisestest probleemidest. Leidsin otsese seose vaadatava teatri ja oma mõtete vahel. Aga ma mõtlen neid mõtteid ikka, mida ma justkui oma ”vabal ajal” mõtlen.  Lõpuks sain endale sõnastatud, miks ja kui väga raske mu töö minu  jaoks siiski on. ‘’Me oleme mida me endasse sisestame’’ ja sisestame me endale kõike seda, mis meid ümbritseb.  (Pole ime, et ma nii rahutu olen paaritumispartneri otsingutega, kui see on vähemalt üks kolmandik teatriteemadest, kui mitte rohkem…) Isegi kui see teema mulle ei meeldi või tundub tühine ja mitte oluline või pigem isegi selle teema käsitlus on nõme.
Arvestades neid valgustusi ma isegi korraks mõtlesin, et mulle meeldib nüüd rohkem see teater, kus on nii halb, et ei suuda sisse elada.

Ja lõppkokkuvõttes ma ikka leian midagi, millega mitte olla rahul.

Noorpaar tuli puhkusele suhe murenemise ajaperioodil. Vaatake nüüd 2 ja pool tundi, kuidas suhe mureneb. Ja keegi ju vaatab vabatahtlikult. Mulle tundub, et ma olen viimasel ajal väga lugupidamatu inimene, sest ma tõepoolest ei oska mõista inimesi, kes elu elamise asemel tahavad teatris käia.
Tegelikult asi on muidugi minus, sest nad ju ei tee seda iga päev.

Veel üks pretensioon, siis lähen veidi objektiivsemaks võibolla: Hobuveski hooneke on küll väga armas, aga iga kord on mulle see paks post peaaegu et täpselt keskele ette jäänud.
Tänan tähelepanu eest.

Põhimõtteliselt elasin need kaks ja pool tundi selle nimel, et teada saada, mis see John siis nii hullu tegi, et ta on pealkiri. Ei saanud. Või magasin maha lihtsalt. Aga naljakas oli küll, kui koduperenaise, kes noortele majutust pakkus, mees osutus ka John’iks, ainult et juba surnuks vist… ma ei saanud aru, võibolla oli ta tagatoas ikka, aga ma ei tea.  Tüdruku armuke oli ka John.
Vahepeal natuke itsitasin oma peasiseste nekrofiiliste naljade üle.

Üldiselt vaatepilt oli soe ja hubane, kõige selle kodusisustuse, nukkude, trepi, muusikaasjanduse ja väga palju liigse kollekteeritava kraamiga. (Mõtlesin, et päris selline ka ei tahaks vanaduses olla). Aga loo sisu kuidagi kuiv.
Lemmikpersonaaž ja ainuke päikesekiir, mis naeratuse ja usu inimkonda tagasi tõi oli see kummituslik kõige vanem naisterahvas.

Ma arvan, et näitlejad olid siiski  väga tublid. Ja lavakunstnik ja valguseinimene(sed). Ja piletikontrolör naine oli väga armas seal trepi all. Kõik muu – ma ei tea…

Aaa!!! Ma ei tea, kas ma nägin hallutsioone, aga need pildid seina peal… Oli üks blond tüdruk sinises kleidis ja teine ei olnud. Ei olnud ju? Ma olin kindel, et ei olnud. Aga lõpus oli. Ehk siis ta muutus. Võibolla ma kujutan ette ja kui nii, siis suur tänu minu ettekujutlusele, sest see oli põnevaim osa lavastusest.

 

Foto allikas: ko du leht