Lavastus: 33 variatsiooni
Lavastaja: Heiti Pakk
Teater: Vainemuise
Kestus: 3 tundi
Esietenduse kuupäev: 6. oktoober
Külastuse kuupäev: 11. oktoober
Vanemuise väike maja on mulle ebamugavate toolide poolest hästi meelde jäänud Chaplini stiilis balleti-komöödia ajast, millalgi minu aasta alguses. Meenutanud olen seda õudusega ja hirmuga, et midagi taolist võib veel korduda. Ma arvan, et too oli üks õudsamaid istumiskogemusi elu jooksul üldse.
Uued isiklikud statistikad näitavad, et kogemus mõjub pigem ruumi energeetikast. Olen läinud etendustele nii väga hea tujuga kui ka täis masendust. Liiga palju kordi on lavastuse kvaliteet olnud pigem vähemäärav. Huvitav, mis on see, mida ma tajun. Kõlan nagu selgeltnägijate tuleproov aga päriselt ka..
Inimene, kes nägi sama etendust minuga samal ajal, aga istus kuskil saali teises otsas, etenduse lõppedes ütles, et see oli üks piinarikkamaid 3 tundi tema elust. Ta kaaslane oli temaga nõus.
Mina alguses tundsin end ebamugavalt esimeses reas istudes, püüdes varjata väsimust. Aga siis lasi vabaks ja lubasin endal nautida kõike mugavas positsioonis, jalad ette sirutades. Selle poolest esimesed read nii nauditavad ju ongi?
Toole ma mugavamaks ei osanud mõelda, küll aga üldine emotsioon tervikust oli no ikka päris piisavalt positiivne. Täitsa lausa üle keskmise.
Vaatasin etendust sõbraga, kes polnud teatrit näinud väga pikalt. Umbes nagu mina enne seda aastat. Lõppkokkuvõttes tundus ta olevat vaimustuses kõigest.
Esimese vaatuse alguses ma tundsin end natuke halvasti ja süüdi, et tassisin armsa inimese vaatama kõige piinarikkamatele toolidele kolmetunnist asja. Ja veel sellist asja, millest ise veel kordagi vaimustuses pole olnud. Mõtlesin juba erinevaid vabandusi valmis kuni inimene informeerib mind, et talle meeldib. Öelda, et mul oli hea meel, on justkui öelda mingi suvaline sõna ”lahe” vms vastuseks armastusavaldusele. Ma olin natuke segaduses, natuke üllatunud, väga õnnelik.
Tundub, et siis lasin lahti enda sisemisest pingest veel enam.
Mulle meeldisid näitlejad. See nägi välja nagu täiesti tavaline teater. Mul on veel või juba sassis näitlemise stiilid ja kuhu ja kuidas nad sobivad. Ma vaatasin etendust mõistmisega, et ma vaatan teatrit. Vahepeal tundub, et näitlejad räägivad nii, nagu räägiks mõni oskamatu inimene mõnele veel oskamatule inimesele, ehk näiteks ärritunud lapsevanem lollitavale lapsele. Mulle ei meeldi selline suhtumine minusse kui publikusse.
Mulle meeldisid väga mõned lahendused. Näiteks kolm aega omavahel siduda. Seletuseks: paralleelselt jälgisime põhimõtteliselt kolme lugu. Ema uurimustöö kulgemist, Beethoveni enda 33 variatsiooni loomist ja kolmandaks oli noorte armumine.
Ilusaim sidumine minu arust oli siis, kui kõik kolm lugu olid laval ja rääkisid oma lugude sees dialooge sellselt, et ka teised lood omastasid küsimused või vastused. Nii nad rääkisid justkui kõik omavahel läbi aja ja ruumi.
Väga tore, et sain teada, et Beethoven kirjutas 33 variatsiooni Diabelli valsile.
Väga tihti tuleb korraga palju informatsiooni, mida ma ei oska kuhugi lahtrisse ära mahutada.
Aga! Füüsilise juhtumi kirjeldus on peaaegu alati (kui mitte päris alati, ma pole veel kindel) lihtsalt illustratsioon nendele päris väärismõtetele, et neid mõtteid oleks kergem seedida. Näidete põhjal. Samas aga, ei tea kuidas teistel, aga minul juhtub nii, et need näited ajavad hoopis mõtte sassi. Võibolla reflektoorsest otsusest lihtsustades vastu võtta asju liiga vahetult. Aga iga kogemus on erinev ja ma veel ei oska väga hästi neid ülekandeid teha, vaatamata sellele, et justkui saan millestki aru küll…
Ja muidugi bravo pianistile.
Foto allikas: Tõnis Järs (Vanemuise koduleht)