LavastusTähtede seis
Lavastaja:  Ringo Ramul
Teater:  Ugala Teater
Kestus:  1 tund 30 minutit
Esietenduse kuupäev:  6. oktoober
Külastuse kuupäev: 8. oktoober

 

Peeglid!! Mina tahan oma lavastusse ka peegleid. Juba ammu olen tahtnud. Algusest peale.
Mulle meeldib mõte sellest, et teatrikülastaja saab end tunda end pealtvaataja kui olukorra osalisena.

Juhused ja kokkusattumused: Teemalähedane dialoog päriselust:
A: Nii huvitav, kuidas universum annab inimesele selle tunde kätte, et ta justkui kontrolliks ise oma elu kulgu, aga tegelikult on ta nii väike osa kõigest…
B: Kas on ikka väike?
A: No mõtle ise… Mis sa arvad, kuidas mõjutab sind teadlik valik? Näiteks panna tantsutrenni need ebamugavamad aga tagumikku paremini esiletoovad teksad?
B: Ma arvan, et päris palju. Siis on suurem tõenäosus, et ma paistan silma kellelegi näiteks pealispinnalisele inimesele, mitte inimesele, kes hindaks seda, et ma tunnen end mugavalt.
A: Jah, ja sellega sa oled juba eelnevalt arvestanud, sest vastasel juhul sa poleks teinud sellise valiku. Aga mis juhtuks, kui sa peaksid teksad panema selle pärast, et sul päriselt ei ole puhtaid või kuivasid mugavaid pükse? Sinu suhtumine reaktsioonidesse oleks hoopis teistsugune. Võimalik, et sisemist ebamugavust tekitav.
tbc.

Tegelikult ma pole veel kokku pannud väikestki osa oma mõtetest selle teema kohta, mis on nii suur ja lai, täis igasuguseid teooriaid. Nii palju erinevaid ja vastanduvad mõtteid, et peaks millalgi eraldi aega võtma ja uurima.
Ühest pooleteisttunnisest lavastusest mulle ei piisa, mis on päris ilus kompliment.. Kui lavastus tuletab meelde, et ma huvitun millestki elus. Sest vahepeal lähevad kõik need huvitavad teemad nii tagaplaanile kui on töö ja elu. Sellepärast mulle vist deprekas meeldibki. Saab mõelda end surnuks.

Esimene pool lavastusest meeldis mulle väga.
Mängiti läbi päris palju võimalike versioone võimalustest, kui mingi detail oleks teistsugune.
Lihtne, eluliselt tabav. Pani mõtlema, kuidas esmapilgult ebaolulised pisidetailid võivad elu drastiliselt muuta. Huvitav. Huumor minu jaoks töötas.
(Võibolla ma olen meeleheitest lihtsalt otsustanud, et naeran, kus selleks vähegi luba antakse, sest muidu oleks elu kannatamatu… Ja nüüd saan ka aru inimestest, kellest ma varem aru ei saanud, kes naeravad iga sita nalja üle. Nüüd olen ma üks neist. AGA see ei käi selle lavastuse kohta konkreetselt, või noh, ma ei tea enam, aga arvan siiski, et see oli päris norm. Tõenäoliselt oli pigem naljakas lihtsalt see, et situatsioonid ja emotsioonid olid nii tuttavad mulle isiklikult, misjuures need isiklikud asjad tunduvad eriti naeruväärsed kui neid kõrvalt vaadata.)
Lava oli lihtne ja pigem veidi maitsetu… või noh, läbimõtlemata või… mina enam ei tea kuidas neid asju leebelt öelda. Samas, mulle tundub, et oskan nüüd ennast mitte häirida lasta sellel, mida laval näen. Sest ma lihtsalt panen silmad kinni. Ha-ha.

Teine pool muutus venivaks ja tüütuks. Nalja enam polnud. Naisel avastati vähk või mingi muu asi ja kõik muutus koormavaks. Ma ei tahtnud kaasa mõelda.

Huvitav on see, et ma olin arvanud, et Janek Vadi nägu ongi ainult kurvastamiseks loodud. Seekord ühes steenis, kui ta joobes olekus püüdis naisele ligi ajada üsna pealetükkivalt, nägi ta välja täitsa nagu keskpärane meeleheitlik joobes kiimas mees. See oli armas.

 

 

Foto: plakatifoto