Lavastus: Oomen
Lavastaja: Jarmo Reha
Teater: Kanuti Gildi SAAL
Kestus: 2 tundi
Esietenduse kuupäev: 5. oktoober
Külastuse kuupäev: 6. oktoober
Oligi elu peale suve kuidagi liiga mugavaks muutunud, et teatrimaailm otsustas asja ikka omas käpas hoida ja mind veel natuke piinata. Tund aega jaluta palun kõrvaklappides mööda seda kõike tehismaastikku, millel on nii kuri ja sünge energeetika, et ka ilma ajalooliste faktidetagi hakkab ebamugav mõelda, kuidas sealne elu toimis. Ja siis tund aega jaluta ka palun tolmu sees. Isegi võid istuda mõneks minutiks, kuni me sind ehmatame haamri löögiga vastu seina, nii et sul, järskude helide vastu eriti tundlik inimene, kaob igasugune liikumisisu ja unistades soojast vannist tueb pisar silma.
Sorry, ma jälle kaeblen.
Kuigi Kreenholmis sain korra juba käidud Ööbikuid vaatamas, informatsiooni osas jäi too kord täiesti tühjaks. Ja ega muu osas ka. Ööbikute ajal hoonet nägime enamasti vaid väljast ja väga limiteeritult seest. Mäletan, et tol korral mõtlesin kohe, kui metsikult lahe selle koha potentsiaal on just millekski süngemaks. Ei saanud mu lootused rahuldatud ka nüüd.
Muusikafestivalil, mis seal septembri lõpus toimus ma ei käinud… loodan, et ehk seal oli meeldivam sisekliima.
Jalutades giidi järel ja kuulates infot kõrvaklappidest oli tegelikult täitsa meeldivalt kannatatav.
Kui olime jõudnud sisehoovi, sinna samma, kus Ööbikud olid, nägime laulvaid poisse, kes pärast laiali jooksid.
Millalgi seal hakkasin ma ennast lambana karjas tundma.
Sisenedes majja kadus kõrvaklappide levi vahepeal ära.
Palju trügimist teadmatuses.
Ruumid on huvitavad. Suured. Aga lavastuses jäid täitsa tühiseks. Ma olen täitsa kindel, et olnuks ma läbinud selle teekonna üksi ja vaid oma mõtetega (või kellegi huvitava inimesega), oleks kogemus olnud palju värvikam (tõenäoliselt tulenevalt uudishimu rahuldamise ja avastamisrõõmu emotsioonidest).
Millalgi jõudsime koori ette. Laulsid ilusti. Aga ma ei saanud aru, mida see asi taotles. Siis jagati kõigile sinised tööjakid, mida ma ei viitsinud korralikult peale panna, sest ma ei viitsinud kotti seljast võtta ja siis pärast tagasi panna. Lõpuks rippus see jakk lihtsalt mu küljes. Ma poleks leppinud sellise suhtumisega oma töötajatelt selles olukorras.
Millalgi varsti lubati meile taburettide peale istuda. Ilus Riina Maidre rääkis midagi, millele ma eriti tähelepanu ei pööranud.
Kõik oli nii segane ja ma tundsin end ebamugavalt.
Ja siis
Kui ma juba istusin teises ruumis tabureti peal, mille ma olin esimesest kaasa haaranud, nagu kõik teised
Järsku hakkas tüüp haambriga seina peksma.
Palvetasin sõnadega kõik mida ma elult tahan on rahu ka peale etendust.
Nüüd ma hindan ebamugavaid istekohti teatrimajades palju rohkem.
Foto: plakatifoto