Lavastus: Koletis
Lavastaja: Kirill Havanski (vist..)
Teater: Paide Teater
Kestus: 1 tund 10 minutit
Esietenduse kuupäev: 13. september
Külastuse kuupäev: 21. september
Paide teatrimaja sai armsaks esimesel külastamisel, kui armusin kärbsesse lava kohal ja kivile maalitud tuvisse. Tulles taas, side kinnistub. Ma isegi ei tea, kas on seal toolid mugavad või kas helikvaliteet on tasemel, sest ma lihtsalt ei mõtle sellele, sest nii meeldiv on mõtlematult nautida. (A ju siis ikka on mugav ja tasemel, kui ei mõtle)…
Õudusteatrit olen ammu oodanud. Baltoscandalil oli üks midagi sinnapoole, kus kasutati järske valgussähvatusi ja kõrgeid ebameeldivalt lõikavaid helisid (see kus vanaema kirstust tõusis ja masturbeeris oma nabanööriga ja pritsis nö verd kõikjale). Selline ebamugavust tekitav asi, mis tol korral ajas pigem naerma.
‘’Koletis’’ kõnetas omamoodi. Ma ei tea, mis suhe mul täpselt oli etendusega aga ma olin peaaegu et liiga sisse elanud. Need lood, see valgus ja selle puudumine, helid… mu meeled olid etenduse algusest nii vastuvõtlikud.. tõenäoliselt tänu täiuslikule pimedusele. Aga sel korral ma endast teemakohaselt rääkida ei taha.
Toimus kuskil väikses katlaruumi sarnases ruumis, mis iseenesest juba lisas eripära. Hetkest, kui algas etendus, oli kõik jälle nii puhas ja õige. Isegi see keegi naisterahvas publikust, keda köha ründas, kuidagi omapäraselt täiendas kompositsiooni.
Kirill Havanski ilus hääl ja siiras kohalolek võlus ära ka algusest, vaatamata sellele, et midagi näha polnud (sest oli täielik pimedus) ja ma ei saanud aru, mis edasi saab ja mida oodata.
Seda hetke, kus tähelepanu jookseb kaheks ja ma hakkan enda seostest etendusega mõtlema peaaegu ei juhtunud. Mulle ei meeldi, kui see juhtub, sest endast ma võin hiljem ka mõelda. Vahest võiks mõelda millestki muust ja mul on väga hea meel, kui teater oskab mind endaga üleni üle katta.
Lavastus on supervärske, terav, meeldivalt üllatav, väga osavalt ülesehitatud. Telekatest, mis rippusid vaatajate kohal lasti vahel videomaterjali. Tom & Jerry hirmutavat mashup ja hiljem veel psühhopaadi videopäevikud otseeetris meie pealt, kus Kirill toimetas, tähistas kellegi sünnipäeva, kukutas asju põrandale meie kohal.
Ühel hetkel mul hakkas nii kõhe, et võtsin jalad embusesse ja kiigutasin keha edasi ja tagasi tooli peal nagu hulluke. Ma olen väga tundlik ja olen õppinud sisse elama etendusi vaadates. Varem oskasin ainult filmidega seda empaatia asja. Olen rõõmus enda üle. Ja etendusega väga rahul.
Foto allikas: plakatifoto