Lavastus: Tuleb/ei tule: Eesti 100 aasta pärast
Lavastaja: Artjom Garejev
Teater: Vene Teater
Kestus: 3 tundi 30 minutit
Esietenduse kuupäev: 23. august
Külastuse kuupäev: 20. september
Mõned päevad enne etenduse nägemist lugesin veidi tagasisidet lavastuse kohta. Lugesin, et keegi kriitikud olid kahelnud hääletuse aususes, et näitlejatel oleks olnud keeruline nii kiiresti riietuda ja ma ei tea mis veel. Keeldusin mõju vastuvõtmisest ja enam ei lugenud.
Mõjust teadvusele on keeruline lahti öelda. Kui ma juba tean midagi, ei ole lihtne seda järsku mitte teada.
Etenduse ajal, kui avanes hääletamine, olin nii kaasahaaratud, et polnud sugugi tähtis, kas on see päris või on ettetehtud. Minu uudishimu vahel küll püüdis panna kokku valemeid, mis tõestaksid sellise uue ja huvitava lavastuse vormi, kuid ma ei mõelnud sellele palju, sest palju huvitavam oli sukelduda pea ees toimuvasse.
Kogu see olukord oli justkui kaks täiesti erinevat suhtumissuunda juba ainult etenduse vaatamises, millede vahel ma püüdsin hakkama saada. Üks see, milles mina end veel Minana tunda sain. Selline suhtumine oli siis, kui hääletasin siiralt, nagu ma päriselt tulevikku näha tahaksin. Teine aga haaras mu hasarti – ootasin, kuni hääletus hakkaks lõpule jõudma, et siis hääletada vähemuse poolt. Seda mängu mängis lõpuks piisavalt inimesi, et ühel korral õnnestus viimase 5 sekundiga muuta hääletamise tulemusi.
Kõik maapealse elu võimalikud edasiarengu stsenaariumid tundusid ise struktuuri poolest pigem lihtsad. Võibolla me hääletuste tulemused ei lubanud avaneda paljul ja meil jäi palju nägemata. Iga kord, kui oli kokku pandud üks võimalik stsenaarium, ja tuli hääletusele küsimus ”Kas me tahame sellist eestit?” vastati ”ei”, isegi kui see oli täiesti tore ja talutav.. minu arust. Mina oleksin meelsamini leppinud multikultuurse mitmekeelse eestiga. Tõenäoliselt seda sellepärast, et ma ise olen selles suunas tegutsemas. Neil olid lahedad värvilised riided, nad kallistasid palju ja tundusid kuidagi meeldivalt emotsionaalselt intelligentsed ja muidu avatud meelega. Näiteks kui neiu tutvustas oma vanematele oma uut meest, kes oli suur ja natuke tüse ja riietatud baleriini kostüümi..
Huvitav, et kõiki võimalikke stsenaariumeid, mida nägin, olen ka varem ette kujutanud. Tulenevalt erinevatest raamatutest jms. Ehk midagi uut ja omapärast tueviku ideede poolest ma eriti ei leidnud. Aga see polnud ka see, mida mina otsisin. Ming võlus kõige rohkem LED konstruktsioon, millel oli mitte kõigis stsenaariumites rolli. Aga kui oli, võttis ta kogu tähelepanu endale. Midagi muud kõrval ka suurt ei toimunud, mis lubas mul hüpnotiseeruda värvilistest liikuvatest lambikestest.
Lõpulaulus olin ma natuke pettunud. Kliššeelik wannabe suurenäoline show.. Kõik tantsivad ringi ja naeratavad.. kõik on õnnelikud.. Maailm on ilus ja see kõik veel seejuures, et Eestis õitseb täiuslik marunatsionalism. Minule oli see natsionalism samas kõige naljakam võimalikest elujätkamise suunadest.
Foto allikas: plakatifoto