Lavastus: Keres
Lavastaja: Teet Kask
Teater: RO Estonia
Kestus: 1 tund 45 minutit
Esietenduse kuupäev: 3. september
Külastuse kuupäev: 10. september
Istekohaks sain teise rõdu kaugeima parempoolse nurga. Seina ääres, nagu mulle meeldib. Tundsin end täitsa mugavalt, kus koheselt sättisin end laisklemise poosi toetudes vastu seina.
Isiklikud (vahest otseselt mitte seonduvad) mõtted etenduse jooksul: 1) igavus/keskendumisvõime/kohalolu 2) inimese keha liikumise instinkiivne jälgimine/intiimsus.
Esimese vaatuse (mis kestis vaid 30 minutit) lõpuks ma olin täiesti üllatunud enda huvitatusest. Ma elasin sisse nii, et füüsiline keha ei vajanud enam mugavust. Minu aju oli hõivatud millegagi, mida ma praeguseks hetkeks sõnastada ei oska.
Ühel korral ma küll mõtlesin, et ”huvitav oleks aru saada, mis toimub ja millest üldse tantsitakse” aga siis otsustasin võtta kogemust sellisena, nagu see on ja juba hiljem analüüsida ja teha kokkuvõtteid. Osaliselt selle pärast, et tasuta kavasid informatsiooniga mulle ei jagata. Aga selle mõjuteguri osa on pigem väga väike.
Teades nüüd, et Paul Keres, kellest on lavastust inspiratsiooni saanud, ma siiski ei ütleks, et nüüd on mulle selgem, mis laval toimus. Aga ma usun, et ta ei peagi (vähemalt minu jaoks teades ennast) arusaadav olema… nii on vahest palju toredam.
Mäletan, kuidas mõnel hetkel, kui näiteks kõrvalistuja liigutades mind riivas või veel miski mu tähelepanu eemale kiskus, ärgates maksimaalsest fookuses ma tundsin oma nägu, mis väljendas laval nähtavat emotsiooni. Alguse poole oli see mõnusalt nautiv, uudishimulik ja kaasaelav. Järgmine kord, kui taas tähelepanu korraks enda peale hüppas, olin kallutatud tooli peal ettepoole, kulmud kokkusurutult kortsus, kuid tundsin ka leebust ja lootust näos. Selle tunde ajal meenub mälupilt kahe mehe vahelisest võitlusest tantsus.
Visuaalset huvi äratasid muusikud, kes olid asetatud suurtesse, erikujulistesse läbipaistvatesse plastikust kastidesse. Hiljem õiges järjekorras ritta seaduna, moodustasid nad ühtse terviku kui pusle.
Ka liigse kunstilise lisandita olen väga õnnelik näha kõikide helide ja häälte allikaid lava peal. Balletis ”Keres” oli laval +-50 inimest. 6 tantsijat/näitlejat, (vist) 6 muusikut läbipaistvates kastides ning ülejäänud moodustasid laulva koori. Mõnusaim pala kõla koosnes A tähest, mida iga laulja hoidis pikalt ühel kõrgusel.
Mida ma Estonias aga üldse poleks oodanud kuulda, olid supervõimsad basskõlarid, mis panid kogu keha vibreerima.
Technost, või mis iganes muusikastiil see on, olen varem alati kaarega möödunud. Seekord juba plaanisin, mida peaks õmblema, et selle mulle siiani arusaamatu muusika saatel inspireerituna balletist tantsida.
Pildilise terviku loovatest taustavideotest nägin ma umbes poolt ekraani oma kaugest nurgast. Küll aga üks viimastest animatsioonidest jäi silma: tuvi, kelle üks tiib nägi välja nagu arvutiekraani error.
Hüpnotiseeritud olin viimseni. Mõte ühendus kogemusega tugevnes alles lõpus, kui kõik oli vaikseks ja tühjaks jäänud ja vaid ühe prožektori kiir püüdles maa poole ja liikuv toss selle sees rahustas ka minu sisemuse.
Foto allikas: mingi artikkel googlest