Lavastus: Kihnu Jõnn
Lavastaja: Tiit Ojasoo
Teater: NO99
Kestus: 2 tundi
Esietenduse kuupäev: 1. september
Külastuse kuupäev: 11. september
Mulle meeldis.
Spoiler alert!
Tervitas publikut laulev miss Fortuuna. Jälgis aeglaselt täituvat saali. Ilus keha.
Kuigi etendus oli ühes vaatuses, jagunes ta minu jaoks päris selgelt emotsionaalselt kaheks.
Seda, kuidas ilmus välja Kihnu Jõnn ja kuidas ta oma inimesed kokku sai mäletan ähmaselt, kuid pilt sellest, kuidas ta lava peal oma esimeste madrustega edasi tagasi käib, mis juures lava kiigub edasi tagasi, sest lava kihi/aluse all on suur (kuid veidi väiksem pindalalt kui selle peal olev lava, mis soodustab kiikumist) oranž täispuhutav paat/batuut, ning vaatepildi tagataustaks on ekraan sujuvalt muutuvate ühevärviliste erksate värvidega, ei unune veel kaua.
Vestlused tundusid väga valjud, aga kui suutsin tajuda terviklikku energiat, et olnud mul enam ühtegi etteheidet. Minus haarati kaasa uudishimu ja huumorijanu ja ma sain mis tahtsin.
Eredad värvid, perioodiline mõnus tümps, mida saatsid rütmis liikuvad kehad, mis iga korda paneb ka minu keha kõikuma kaasa. Meelelahutus.
Varsti tõusid pealispinnale ka seikluse negatiivsemad küljed. Tiimitöö ei sujunud. Kerkisid esile küsimused, mida algusest peale lihtsameelsusest püüdi eirata. Need kõige tähtsamad küsimused, mis lubaksid saada selgema reaalsuse taju. Hirmud ja kõik muu..
Kihnu Jõnn kaotas ennast, tundis ennast tupikus.
Personaalselt see oli emotsionaalnelt kõige enam kaasatundmist lubav stseen. Kihnu Jõnn istus maha, silmis tal oli tühjus ja hirm. Üks madrustest võttis enda kanda ema rolli ja täitis seda suurepäraselt. (Pluss see madrus oli meheks riietunud naine, mis lisas mingit pehmust õrna hääle ja puudutusega, mida ma peaaegu tundsin seda kõike lihtsalt vaadates) Ütles siis see ”ema”-madrus Jõnnile, et tuleb ennast kätte võtta ja lihtsalt rääkida.. ”Rääkida hirmust, merest, meestest ja armastusest”
Ma ise korraks itsitasin seepeale, sest see oli nii kõnetav.
Aga kui sain lahti iseendast, olin vaimustusest tervikust, mida kõik see tekitas.
Mõjus.
Isiklikud mõtisklused:
- Õnnest/fortuunast kui julguse maksimaalselt-vastutus-endale-võtta vastandist.
- Võimuihast kui hirmu vastandist.
- Miks selle asemel, et aktsepteerida reaalsus kõigi selle nõrkustega, me tahame luua illusioone, mis lõppkokkuvõttes elamist kergemaks ei tee niikuinii.
- Usust kui nähtusest üldiselt.
- Hirmust kui vabaduse vastandist ja siis veel eraldi vabaduse janust.
- Ja sellest, kuidas kõik omavahel seotud on
Foto allikas: google otsingust leitud artikkel