Lavastus: Sisenemine sisenemisse
Lavastaja: Henri Hütt
Teater:  Kanuti Gildi SAAL
Kestus:  1 tund 15 minutit
Esietenduse kuupäev: 6. september
Külastuse kuupäev: 6. september

 

Väga huvitav, et seda teatriks peetakse. Mitte, et mul midagi selle vastu oleks. Loeng-etendus teatrietendustele eelnevast kutsuvast helist.
Ma ei teadnud, et mujal peale Eesti seda kutsungit oluliseks ei peeta. Ja noh, ma ei teadnud väga palju räägitust. Teatri kutsungite ajaloost, nende lugude ajaloost ja nende lugude teatrikoridorides kasutamise ajaloost. Lugusid ennast ka ei teadnud.
Olnud läbikäinud juba päris piisava koguse Eesti teatrihoonetest on mul mingi arvamus tekkinud teatrist kui tervikust. Nüüd sain aru, kui olulise osa on mänginud just need lühikesed helid teatri terviku välimusest.
Kui teatri nime ei mainitud enne heli laskmist, püüdsin pingsalt meenutada, kus olin seda kuulnud. Endla, Vanemuise ja Vene Teatri omad olid meeles. Teisi ma kas tundsin ära peale nende lühitutvustust või ei tundnudki ära üldse.. istusin ja mõtlesin, et kuidas mul see kõrvust mööda lendas.

Kõige rohkem meeldis lugeda ühe teatri põhjendust, miks neil puudub heliline kutsung. Kahjuks ma ei jõudnud lugeda täitsa lõpuni, sest naermise ajal on keeruline keskenduda edasilugemisele. Tõenäoliselt inimesed, kes on etendust näinud, juba teavad millest ma räägin. Seletuse alguses toodi välja, kui oleks rahaline toetus, siis tõenäoliselt oleks neil teatrikõll olemas, ilma toetuseta pole neil isegi eraldi inimest, kes piletite müümisega või ka kõige muuga tegeleks.
Keset kõike muud huvitavalt informatiivset mõjus see äratavalt värskelt ja meenutas taaskord, kui palju meeldivam on elu kui saab naerda.

Muljetavaldavaim detail oli minu jaoks etenduse lõpetamine. Prožektorid, mis lava kohal muidu lava valgustasid, olid nüüd publikusse suunatud ja muutusid aeglaselt eredamaks, millega pimestasid niivõrd, et mina oma teises reas lava ei oleks suutnud näha vist ka läbi päikeseprillide.

 

Foto allikas: plakatifoto kodukalt