Lavastus: Gulliveri reisid
Lavastaja: Taavi Tõnisson
Teater: NUKU teater
Kestus:  3 tund 10 minutit
Esietenduse kuupäev: 1. juuli
Külastuse kuupäev: 28. august

 

Istusin bussi, võtsin arvuti lahti ja mõtlesin hetkeks, mida kirjutdada. Kirjutan järjest, mis meelde tuleb. Või siis mitte. Ikka on peas mingi filter-konstrukteerija, mis üritab lauseid ilusalt üles seada, mingite reeglite järgi, mis mulle ammu juba ei meeldi.
Nii tore, et inimesed oskavad üksteist hoida. Vahest siiani pahandan end eelarvamuslike mõtete eest, mis tahavad kurvastada või muid negatiivseid emotsioone tunda lihtsast teadmatusest ja hoolimatusest teada saada.
Kui need asjad, mis juhtuvad teatrikülastustega seoses liita etendustega (mis kõnetavad), tulemuseks saab eluolulised õppetunnid ja lihtsalt armsad liigutavad kogemused.

See on väga lähedal tiitlile ”ilusaim asi, mida ma oma elus näinud olen”. Eriliseks tegi lavastuse inimeste ja nukkude vaheline koostöö. Kuidas minu aju ei pidanud vajalikuks analüüsida inimeste liikumist, kui nad nukke liigutamas olid, sest nukud ise liikusid nii elusalt. Näiteks esimeses vaatuses sattus Gulliver lilliputtide maailmasse, kus Gulliveri ennast kehastas hiiglaslik nukk, mis seistes ulatus Viinistu katlamaja (kus etendust mängiti) laeni. Hindan kõrgelt näitlejate liikumist suure Gulliveri katsumisi ja hoidmisi ja lükkamisi taludes, sest see tundus nii ehtne, et ma oleks peaaegu uskunud, et inimesest suuremad käed on päriselt elus.

Vahest, eriti siis, kui kõik avaneb eriti erksalt ja tajud on palju vastuvõtlikumad positiivselt, kõik mida ma näen, kuulen ja tunnen tundub täpselt õige. Nagu see oleks jumala poolt loodud ja alandlikud inimesed on kuulekalt ja tingimusteta täitnud jumala käsku, lisamata sinna oma lolli teadmatust rõhuvaid detaile. See on imeline tunne, sest sellel hetkel sa ei mõtle analüütiliselt, (kuigi tõenäoliselt alateadvus küll siiski on see, mis sätestab naudingu taseme).

Teises vaatuses sattus Gulliver hiiglaste maailma. Hiiglased olid paksud ja koledad. Liikusid nagu multikad. Aga vaatamata oma koledusele oli mõnel paksul siiski soe süda.
Mul on nii hea meel Gulliveri üle, et ta need õppetunnid lõpuks läbis ja oma perekonna juurde tagasi ujus.

Gulliveri reiside raamat oli esimene, mida ma oma elus täiesti algusest lõpuni läbi lugesin. Ma olin arvatavasti umbes 10-aastane. Mõistsin tollal seda kui tavalist huvitavat fantaasiamaailma hiiglaste ja lilliputidega. Sellele, et Gulliver tegelikult terve selle aja oma kodus oli ja vaevles hallukatest jäi mul muidugi tähelepanu ei jätkunud. Tõenäoliselt ma poleks osanud seda nii selgelt mõista ka tollal. Seekord suutsin psühhoanalüüsida Gulliveri tema seisukohtades juba väga huvitavalt, võiks isegi öelda et õpetlikult, kuigi keskeakriis on mul veel kaugel (kas ta naistel on üldse samalaadne?)
Igatahes.
Etenduse lõppedes kuulsin kogemata ühe lapse ja tema ema vestlust etendusest. Sellest, kui tore maailm see on lilliputtide ja hiiglastega ja kõik see muinasjutulik värk. Siis ma jäin mõttesse, kas mina oma lastele hakkaks seletama, kui perses maailm on ja et ”kui suureks saad siis saad aru” (vene keeles öeldakse seda vist igale lapsele) tegelikult ei ole üüüldse tõsi ja pigem on just vastupidi. Karm ja väga oluline sündmus minu elus oli seekordne Viinistu külastus. Mul on jälle palju mida mõelda.

Aga etendus oli päriselt super- wow.

 

Foto allikas: etenduse kodukas