Lavastus: Eestirand. Lootuse kursil
Lavastaja: Eva Kalbus
Teater: Prangli suveteater (?)
Kestus: 1 tund 30 minutit
Esietenduse kuupäev: 20. juuli
Külastuse kuupäev: 25. august
Hommikul ootasin Viimsi keskuse peatuses bussi, mis viiks mind sadamasse, kust edasi praamiga Prangli saarele saaks. Ootasin bussi V5. Peatusest möödusid linnaliinid, V1 ja V3. Aeg oli juba kohal ja paar minutit ülegi. Minul tekkis kahtlus. Uurisin ajagraafikut, mil märkasin, et V3 ei peaks üldse sel kellaajal läheduses olema. Suhtlesin ja sain teada, et V3’el läks lihtsalt meelest oma silt ära vahetada. Ja laupäeval teadagi busse ei käi sugugi palju, eriti veel igasugustesse Leppneeme sadamatesse. Suhtlesin veel ja sain hotspoti armsalt naisterahvalt, tellisin takso ja läksime koos sadamasse.
Ilus sadam. Põhipraam oli katki. Külalised jaotati kolme väikepraami vahel ja viidi üle. Ilus päeva algus, omapärane. Ilus sõit. Vett armastan kohe järgmisena peale päikese. Aga kõik need oma enda aju pingutust vajavad planeerimata sündmused väsitavad ära juba.
Varsti sain aru, et saarele mina ööbima ei jää (sest peaaegu poolel rahval olid kaasas 20-purgised kohvrid alkoholi ja ma kartsin, et maksimaalset puhast looduslähedust ma siin seekord tunda ei saa). Kõigil oli lõbus seltskond, kaasavõetud või broneeritud pidulikud söögid, giidimatkad ja muidu ka tuju hea ha lihtne. Aga mina teen tööd. Tundsin end kibestunud vana kurja nõiana. Enne etendust istusin pool tundi mereääres avokaado ja musta seemneleivaga.
Prangli sadamakuuris olid nimesildistatud peaaegu kõik pingid. Pered ja töökollektiivid olid tulnud puhkama. Mina teen tööd. Siis märkasin ilusat punast pehmet tugitooli seismas küljevaatega kohal. Paljud inimesed jälgisid tugitooli uudistava pilguga, aga neil olid kohad juba ettemääratud. Minul ei olnud. Sättisin end tugitooli ja ühe tunni vältel kogesin oma karjääri jooksul parimat teatriund.
#Eesti100 #EV100 #aitab #piisab #maeiviitsienam #peatuge #maailmasonmuidhuvitavaidteemasidkuiajalugu #sorrynotsorry
OK ok, tegelikult nii halb ei olnud. Pool tundi, mis ma ärkvel olin, jälgisin meeleldi tegevust. Nii noored kui ka kogenumad näitlejad olid huvitavad. Isikliku sümpaatia tiitel läheb seekord Külli Reinumägile. Minu istekoht oli kõige lähedasem sadama uksele, mida kasutasid näitlejad etenduse ajal. Tihti piilusin ukseavast, kuidas käituvad nad lavataguses keskkonnas. H u v i t a v.
Etenduse algus haaras kaasa. Kuidas noored olid tulnud inspiratsiooni ammutama loodusesse (nagu mina tihti teen), kirjutama lavastust (nagu mina kunagi tulevikus teen) jne. Erinevad iseloomud, erinevad huvid, erinevad vaated. Pidid ühtselt valima teema ja loo. Leidsid pööningult ajaloolise märkmik-päeviku, millest saigi lavastuse alus.
Siis ma uinusin kogemata. (Ausalt, väsimusest, mitte igavusest)
Foto allikas: kodukas