Lavastus: Kremli ööbikud
Lavastaja: Robert Annus
Teater: Tartu Uus Teater
Kestus: 3 tundi umbes
Esietenduse kuupäev: 10. august
Külastuse kuupäev: 21. august
Ma ei teadnud, kes on Jaak Joala… rääkimata teistest. Ma teadsin ainult ühte laulu esitatutest. Ma ju kasvasin üles vene estraadiga, seega nostalgilist rõõmupisarat ei tekkinud.
Kreenholm oli tehtud väga ilusaks. Sissepääs alale asus enne suurt silda ja kõik see ala oli ehitud festivaliks. Suured vanad mahajäetud hooned on minu nõrkus ilma kaunistustetagi, aga kui need võetakse ette lugupidamisega ma täitsa sulan. Kartongist inimmõõdus eri vanuses Jaak Joalad igal pool seinte ja aedade küljes, Festivalilaternakesed mööda aeda… Väga mõnus atmosfäär. Ütlesin Martale, et panustan selle etenduse peale. Arvata võib, et ootused rikkusid jälle kõik ära.
Ma olen Tartu Uut Teatrit instagramis follonud kohe peale Emmanuelle lavastust ning mul oli välja kujunenud väike armas soe tunne selle teatri vastu. Seesmiselt väga rõõmustasin iga kord, kui nad rahakest juurde said, et maja endale välja osta. Nende tegevus tundus värske ja võibolla just sellepärast inspireeriv ja kaasahaarav.
Muusikalid mulle üldjuhul väga meeldivad, eriti need, mida ma filmina olen näinud. Eriti nüüd, peale Mamma Mia uut filmi. Kõik asjad, mis sisaldavad laulu ja tantsu tõmbavad näo naeratusele ja silmad särama. Peale neid tantsin ja laulan ise tänaval edasi.
Miks läks valesti seekord? Ma ei tea. Olen märganud, et mulle mõjub minu armsate filmitegijate juuresolek… Ja tegelikult mitte nende juuresolek, aga kaamera hirm, millest ma siiani pole üle saanud. Ausalt, selle aasta jooksul on olnud päris mitu etendust, mis mulle meeldinud on.. aga filmima satuvad nad just siis, kui ma olen eriti tujust ära või on veel mingeid põhjuseid apaatiliselt hõljuda mööda maastikke maksimaalselt väsinud näoga.
Publik istus kolmes sektoris. Neljandaks küljeks oli Kreenholmi rõdutaolise asjaga. Ei teagi, kas ta on seal alati olnud või kinnitati see etenduste jaoks. Põhitegevus toimus keskel maas ja pool tegevust sellel samal rõdu-platvormil. Ma istusin kõige viimases reas. Kõige viimases reas ei ole tore istuda. Mulle meeldib nägusid jälgida. Kaugelt jälgides nad siblivad nagu sipelgad.
Me istusime keskmises sektoris ja nägime, kuidas otse ja mõlemal küljel akendes käib ka tegevus. Kõrgemalt oli seda vist mugavam jälgida.
Ahja, ma nägin presidenti, sest nende seltskond hilines ja kõik nägid neid… See oli meeldejäävaim hetk + see, kuidas lavastuse alustaja, inimene, kes ütleb, et lülitage telefonid välja ja muid olulisi asju, ütles, et hilinejad peavad kätekõverdusi vaheajal tegema. Armas.
Show laulu ja tantsuga – tore. Nägi välja pigem nagu paroodia, ent naerma ei ajanud. Rannakostüümides noored kehad pallikestega tantsimas olid ilusad.
Varsti hakkas paduvihma sadama rahega vaheldumisi ja hakkas palju lõbusam. Natuke vähem kui pool publikuks läks tribüüni alla peitu või hoopiski minema..
Empaatiline kaasaelamine tärkas. Vihma tugevnemise hetkel näitlejad korraks peatusid, hetke naersid ja jätkasid siis nii, nagu kõik oleks korras. Mõned vestlused sellest, et kui raske on ja ei nii pole võimalik ju jätkata, mis tegelikult vist vihmaga ei olnud seotud mitte kuidagi, said nüüd hoopis uue elu ja tähenduse.
Isiklikul tasemel on see üks vähemlemmikumaid lavastusi, kuid millegi pärast on mul selle olemasolu pärast väga hea meel.
Foto allikas: Tartu Uus Teater