Lavastus: Pargivaht
Lavastaja: Üllar Saaremäe
Teater: Neeruti mõisateater
Kestus: 2 tund 50 minutit
Esietenduse kuupäev: 27. juuli
Külastuse kuupäev: 19. august
Viis kilomeetrit 20-kilogrammise raskusega seljas Kadrina rongipeatusest Neeruti mõisani. Jõudsin kohale ja mida ma näen… Perfektsionistlikult niidetud hiiglaslik aed. Viisakad puud, milledest ühel armsad festivalivaibiga laternad. Nii suurt rahvamassi olen kohanud teatrietendusel päris harva. Ja asi polnud isegi arvus vaid selle massi värvikuses. Kaasaegse tantsu hipsterite välimustega noored; suured ja karvased motikamehed; keskpärased mugava riietusega pered; keskpärased sirge selja ja kontsakingadega murus komerdajad.. väga palju observeerimist.
Esmamulje järgi tekkis ootus, et tuleb miskit toredat, mis sobib igale vaatajale. Piisavalt lihtsat, piisavalt mõistlikku, keskpäraselt ilusat ja keskpärase kontseptsiooniga ja nii edasi.
Esimese vaatuse lõpuks kirjutasin valmis väikse luuletuse sellest, kui kurb on nii tihti üksinda igavust taluda. Sellest, et ega ma tegelikult midagi supermeganeoonvärvidegakaetult eredat ja igat meelt stimuleerivat ei taha. Põhimõtteliselt ikka igavusest üksinduses.
Lavastus põhines mõisa ja selle elanike ajalool, kelle ja mille lugusid esitati erinevates vormides. Meeliäratavaim (tänu millele ka meeldejäävaim) oli Rammsteini loo ‘’Du hast’’ taustal ühe tegelase lahti riietumine. Tegelane oli keegi mõistahärra tõenäoliselt. Lahti riietus ta ilmselt ainult sel eesmärgil, et mitte igav tunduda.
Teise etenduse alguses märkasin, et minu kõrval istuvad kaks naisterahvast hädaldavad jaheduse pärast. Mina olin õppinud juba suve alguses, et õueetendustele tuleb terve telgiga kohale tulla igaks juhuks. Hädaldamine tundus päris tõsine ja ühe hetkega tuli mulle meelde, kuidas mina oma õppetunni olin saanud: istusin nii kokkusurutult kuidas suutsin, et keha sees mingigi soojus säiliks ja perioodiliselt puhkusin sooja õhku endale kätele. Siis keegi armas inimene informeeris, et tal on üks tekike üle. Selle armsa mälestuse peale tuli järgmise mõttena meelde, et mul on ka üks tekike (veel peale magamiskoti, mille sees ma juba ise parasjagu olin). Jagasin tekki kõrvalistujaga. Natuke aega võttis oma ego paitamine ja enda veenmine, et ma olen ikka ka hea inimene vahest.
Tihti on siiani teatris käivad inimesed minu jaoks huvitavamad, kui etendus ise.
Etenduses oli kokku pandud palju erinevat. Tundus, et kõigil oli tore seda teha ja ka vaatajad tundusid väga rahul. Endamisi olin üsna kindel, et kõik on niikuinii lavastusmeeskonna sõbrad.
Kujutasin ette, et lavastuse kirjutaja või kes iganes lihtsalt chillis kambaga ja vahel hõikas ‘’Oh, seda võiks teha nii!!’’ ja nii see sündiski.
Foto allikas: tegin pilti Neeruti mõisast peale etendust