Lavastus: Pagulased
Autor: Jan Rahman   Lavastaja: Kristo Toots
Teater: MIKSTEATER
Kestus:  2 tund
Esietenduse kuupäev: 3. august
Külastuse kuupäev: 15. august

 

Taaskord olen sattunud Maanteemuuseumi aladele oma teatrivaatamisega. Seekord mängiti etendust muuseui hoovis, seega sain avastada metsalähedasemat mänguplatsi, kus mängiti Mowglit just hiljuti. Proovisin järele kõik ronimisvõimalused, mida etendusel kasutati ja mida ei kasutatud ja seadsin telgi siia samma, lavataguse väikese peoala katuse alla. Siit ma parasjagu kirjutangi.

Peategelasteks on üks üsna tavaline taluperekond. Vajalikud tüüpkarakterid olemas: joodik vanamees, kes armastab ainult oma autot; hulluke vanamutt, keda ei peeta inimeseks aga hiljem ikka peetakse; igavest erutust varjav noor tütar; peremees, kes mõtleb vaid tööst ja oma naisest mõelda pole aega; veits deprekas tänapäeva naisteartikleid lugev naine. Külla tuleb veel linnapoiss, kes on reisinud, teeb joogat, joob vett jne.

Kerkivad üles aktuaalsed probleemid, kuid põhiline tähelepanu oli pagulaste ootamisel.

Pagulased tulid paar korda lavale ühe tantsulaadse asjaga. Paigutasid asju ümber. Esimene kord ma ei saanud aru, aga teine kord ajasid kõik segadusse ja peale nende lahkumist oli peremees koos joodikuga maas vedelemas.. Samas ma ei tea. Sest kõige lõpus vaadati publikule otsa, justkui meie oleme need pagulased ja öeldi ‘’No näed jõudsidki… Issand kui palju neid on’’.. Et siis, kes need ennem araabia muusika saatel seal askeldasid? Ja seda teemat käsitleti kuidagi nii, nagu praegu oleks aasta 2014 või millal nad tulema hakkasidki.. Kuidagi väga pinnapealselt ja umbes nii, nagu probleemi pole veel olnudki. Olgu siis see, aga muud teemad olin väga tänases päevas. (Muidugi see on maksimaalselt subjektiivne)

Paar korda ma naersin täitsa siiralt ja meeleldi ja isegi mitte oma mõtete peale, vaid lavastatud humoorikuse peale. Seda on tore tunnistada. Ma olen viimasel ajal palju palju leplikum ja avatum. Tegelikult mul on lihtsalt ükskõik ja ma ei viitsi kriitikut sisse lülitada. Lihtsalt olen.

See oli esimene kord, mil ma istusin vihma all etendust vaadates. Vihm polnud sugugi suur, aga asjad pidin küll ära peitma ja ise vihmakeebi sisse pugema. Mul oli natuke valus, kui peremees arvutiga vihma käes istus. Seeeest vihm lisas suurepärase dramaatilisuse linnapoisi lahkumisele esimese vaatuse lõpul, kui ta kogu kambaga talust ära ajati.

 

Foto allikas: plakatifoto nagu ikka