Lavastus: Somnium
Autor ja Lavastaja: Heili Lindepuu
Teater: Tallinna Tantsuteater
Kestus: 1 tund
Esietenduse kuupäev: 10. august
Külastuse kuupäev: 12. august
Minu suhtumine kaasaegsesse tantsu on muutunud peaaegu täiesti vastupidiseks, mis ta oli mõned kuud tagasi, siis, kui ma veel ei osanud sõnateatrit vastu võtta ja kaasaegne meeldis mulle selle poolest, et see on täiesti okei mitte aru saada.
Rääkisin ära Tinderi deidi minuga etendust vaatama tulema. Loomulikult ei jätnud ma võimalust ja tegin talle ettepaneku kirjutada miniarvustus (ta väidab, et on elus umbes 5 korda teatris käinud. Ma otsustasin, et värske pilk sobib meile). Tänu juhusele istusime saali eri otstes, seega arvamused mõjutatud ei saanud. See on väga tore, sest mina ei osanud ennast tagasi hoida itsitamisest selle peale, kui tõsiste nägudega kõik sama tõsiste nägudega etendajaid jälgivad. Võibolla kadus adekvaatsus ära mõttest, et ma saan lõpuks meest käega katsuda aga see pole oluline ja kindlasti mitte ainuke mõjutav tegur.
Tinderi deidi arvustus kärbitult (sorry):
Enne teatrisseminekut sai veel sõpradega nalja tehtud modernsete etenduste üle. Pilku lavale heites sain aru, et just sellega oligi tegemist: laval oli kaks inimest ja üks neist lamas seljaga rahva poole, rekvisiite ei ühtegi. Mõlemal oli seljas must liibuv kampsun ja jalas hallid kottis püksid. Seisev mees oli vanemas eas härra, kes tõsise näoga hakkas oma peopesaga pähe koputama. Kui sellepeale hakkas ta terve keha samas rütmis liikuma ning siis ka lõpuks teine peopesa vastu koputama, arvasin ma et sain pihta kommunikeeritavale sõnumile ja et ilmselgelt näidati seda, et pähe koputades koputab tühjus vastu.
Moderne kunst muutus järsku arusaadavaks ning hakkasin juba uhkust tundma, et saan sõprade ees uhkustada et nad lihtsalt ei jaga matsu.
Just siis kui aga tundsin end kõige kavalamana, tõstis mees ühe jala õhku, ning hakkas väljasirutatud kätega ulatama endale suhu ettekujuteldavaid õunu. Šahh ja matt, täpselt nii kiiresti kui minust sain modernse kunsti intellektuaal, raputasid salakavalad kunstnikud mu rajalt maha ja ma jäin täielikku teadmatusse nii laval toimuvast kui ka selle tagamõttest. “Hea küll, selle lahingu te võitsite.” Lüüasaanuna, kunstist mahajäetuna ja segaduses, haaras mu tähelepanu hoopis publik. Nii tõsiselt ja pingsalt laval toimuvat jälgides nägid nad üsnagi hirmuäratavad välja. Kas on tegemist kollektiivse psühhoosiga, mingi grupiviisilise naljaga või olen ma tõesti niivõrd kohmetu ja võõras selles maailmas? Ma oleks olnud valmis maksma et teada, millest nad mõtlesid sel hetkel. Kui aga üks proua võttis oma terase pilguga hoopis mind sihikule lava asemel, sain ma aru et mind on vahele võetud. Veel üks üleastumine ja kunstipolitsei viskab matsi välja. Umbes siis sain ma aru et olin kogemata istunud saalis niivõrd äärde, et minust ülejärgmisel istmel oli valgustehnik oma arvutiga. Ma proovisin tema poole mitte vaadata, teeseldes et ma pole üldse üllatunud ja et mul oligi plaanis istuda täpselt sinna algusest peale. Täielik katastroof. Aga asi oleks võinud ka hullemini minna. Näiteks ma olen mõõdukalt uhke et mul jagus oidu mitte aplodeerida hetkedel, kui lava läks pimedaks ja mõlemad näitlejad seisid liikumatuna rahva poole suunatult. Ma võtsin seda kui iseenesest mõistetavana et ma ei saa aru millal etendus lõpeb ning pean plaksutamisel toetuma vaid oma kunstipatroonidest kõrvalistujatele.
Etenduses kasutati taustal liikuvaid valguseid ning ausalt öeldes vägagi hüpnotiseerivalt kummitama jäänud muusikat. Salaja süles telefoni kasutades Shazam ei tundnud teost ära. Ma proovisin kolm korda. Vahepeal kasutati muusika asemel oskuslikult näitlejate enda hingamist. Näitlejate liigutustest oli niipalju aru saada et vanem mees on vist kunagine balletitantsija või midagi säärast, kuna hoolimata vanusest oli tajuda teatud graatsilisust ja sujuvust. Teater lõppes ning näitlejad kummardasid mitmeid kordi pika aplausi saatel. Väike laps tõi neile lilli. Ma plaksutasin ettevaatlikult niikaua kuni vaibuv aplaus andis ka mulle õigust lõpetada. Kaotatud lahinguväljalt evakueerisin ühena esimestest et värsket õhku võtta.
Tore. Minu kogemuse eredamad hetked olid mõneti väga kattuvad.
Üks täitsa väike poiss istus rida tagapool. Etenduse lõpupoole lausus ta tõsiselt küsiva tooniga ”See on ju nii igav”.. Samastumine.
Muidu väga tore. Ma mõtlen, et kui mind öösel äratada ja öelda tee nüüd koreograafiat siis tuleks midagi sarnast.
Foto allikas: plakatifoto vist (kodulehelt)