Lavastus: Muna
Autor ja lavastaja: Andri Luup
Teater: Theatrum
Kestus: 2 tundi
Esietenduse kuupäev: 11. august
Külastuse kuupäev: 11. august
Mulle ei meeldi see, et kaasa mõelda on peaaegu kohustus. Aga samas kui seda kohustust poleks, ei oleks ma jõudnud väga paljudele arusaamistele, milledeni ma olen jõudnud kõige muu sama olulise ja huvitava kõrvalt just tänu teatrile!!! Teater on muutnud mu elu!!!
Kuidas ta siis ei muuda, kui sa mõtled sellest iga päev.
Umbes täpselt 10 minutit on vaja selleks, et ma tajuksin lavastust. Kümne minutiga on peaaegu alati kõik paigas tunnetuslikult. Vähemalt iseenda meelestus toimub just siis. Ja saabki otsustatud, kas hakkame magama või arvustust kirjutama või mingit uut mängu oma mõtetega mängima. Valikuid on väga palju ja hiljemase töö kergenduseks on suurem osa neist ikka seotud etenduse vaatamisega.
”Muna” oli üks neist, mis on täpselt mulle.
Tsivilisatsioonist eemal Hiiumaal elab täiesti harilik mentaalselt ebatervislik pere. Pere vanem tütar tuleb isa sünnipäevaks koju koos oma kallimaga, kel ta palub end arstiks nimetada, et temast hea mulje jääks. Isa aga on kaotanud kõnevõime. Tõenäoliselt sellepärast, et ta sai teada, et ta naine on hoopis ta venda armastanud kogu see aeg. Kuigi petnud ei ole. Mulle meeldis terve etenduse jooksul vait olev Jan Uuspõld.
Peres oli veel üks tütar, kes teadvustas ja isegi ütles välja, et tema valu ja imelikku käitumist tuleb ei millestki muust kui et ta ei ole end kunagi piisavalt armastatuna tundnud.
Minilõik kirjast iseendale:
Miks kardad inimesi? Miks siiani oled oma eelarvamuste küüsis? Mis on inimese loo põhjus, Oletad kogemuste põhjal. Oled siis hoopis kogemuste küüsis? Kuidas olla, kui kogemuse mõjutajad lähenesid probleemile taktitundetu ebatervislikkusega? Neid ei saa süüdistada. Nad käitusid nii oma teadmatuses. Oma tervisliku kogemuse puudumisest.
Need mõtted tulid kõige selle nähtu hullumaja peale. Lisaks kõigele, ööl peale ”Muna” nägemist ma nägin unes väikest lõiku oma tulevasest lavastusest. Isiku sisemaailmast ja deemonitest, kes sõbrad võivad olla.
Veel ma arvan, et kui ma oma mõtteid teise isikuna kõrvalt vaataks, ma peaks end imelikuks. Mul on nii madaldavad eelarvamused inimeste suhtes.
Operaator ütles, et sai aru, et ülemängimine oli taotlev (või midagi sarnast). Ma ei teadnud, et ülemängimine võib olla taotlev ja ma üldse ei teadnud, et seda liigitatakse veel omakorda. Ma olin juba arvama hakanud, et ülemäng on üks asi, mida tehakse selleks, et oleks aru saada, et see on teater. Ma ei tea. See mind ei ole veel huvitama hakanud. Ja tegelikult ma isegi ei märkanud, et seal oli mingi ülepingutus.
Ma olin algusest lõpuni lummatud loost ja karakterite elamisest. Enamasti ikka muidugi kõnetamisega võttis ta mu mõtted endaga kaasa. Ma leidsin iga karakteri oma enda seest väga selgelt. Muna, mida püütakse nii ettevaatlikult kätest kätte anda, et jumala eest see ei puruneks, et jumala eest keegi ei saaks teada, mis selle sees on. Imetleme parem seda siledat puhast korpust, mille taga peituda on sama tore. Ja pahandame ikka inimestega, kes seda lõhkuda tahavad. Meil on ju ühiskondlikud normid.
Ehk siis mulle mõjus etendus päris võimsalt.
Foto allikas: plakatifoto/Theatrum