Lavastus: Peatumine ristteel
Lavastaja: Tamur Tohver
Teater: Polygon Teater
Kestus: 3 tundi
Esietenduse kuupäev: 8. mai
Külastuse kuupäev: 7. august
Ma millegipörast lootes oletasin, et kuna pealkiri on salapäraselt natuke teistsugune, siis tuleb ka midagi huvitavat. Nagu ma juba ammu oleksin pidanud õppima, ootused ei too head.
Ühte Ristumist peateega ma juba nägin mitte väga ammu, mis mulle väga meeldis. Nüüd vaadates, ei suutnud ma muidugi teha palju muud, kui ainult võrrelda. Võrdlemine mulle üldiselt ei meeldi, sest ma olen mõelnud, et õige lähenemine on ‘’igaüks on sarnane ja erinev’’ aga võrdlemine tuleb minul ainult skaalale paigutamisega, seetõttu siis peab olema parem või halvem. Ja kuna eelmine mulle nii väga meeldis, polnudki suurt võimalust.
Etendust vaadates ma koostasin kahte etendust võrdleva tabeli, mida ma siin arvustusena presenteerin.
POLYGON
+Laura saapad ilusamad
– Shakespeare (Ajas segadusse ja teksti juurde käiv ülemängimine pani vaid kulme kergitades muigama ja pead õrnalt vasakule-paremale keerama)
– valgus ja muusika olid natuke liiga agressiivsed, mulle tundus, et võis olla tagasihoidlikum/vaiksem/väiksema kontrastiga
– tavaline 2-korruseline teatristiilis lava
Allan Kressi oma:
+Lavakujunduse autentsus
+Näitlejate rollitäitmine ja käitumise loomulikkus
+Teksti käsitlus (harv lühike ja järsk neljanda seina lõhkumine)
+Noorpaar harmoonilisem ja päriselulikum
+Ühtne energia
Mina oleksin rollid jaotanud teist pidi. See kes oli Osvald oleks olnud mafiosnik (kuigi mulle meeldis tema näitlemine (ainukesena)), see noormees oleks olnud Osvaldi rollis ja mafiosnik oleks olnud Laura noormees.
Ja nii edasi. Päris suure osa ajast ma keskendusin oma mõtetel. Kartsin, et etendus rikuks mu siiani kujunenud muljet Ristumisest peateel.