Lavastus: Toomas Nipernaadi
Lavastaja: Peep Maasik
Teater:  MTÜ Temufi
Kestus:   2  tundi 40 minutit
Esietenduse kuupäev: 2. august
Külastuse kuupäev: 9. august

 

Armas  sõber,

Mul on hea meel, et minu elus on inimesi, kellega seostada etendusi, mida ma näen ja kellele pühendada oma kirjutisi, et nad tuleksid päriselt hingest.

Pärnumaal Linnamehe puhketalus vaatasin nüüd juba teist lugu Nipernaadist. Esimest lavastust nägin Pärnu linnas Jahtklubi purjekakuuris. Esimesel korral jäi tervikpilt Toomas Nipernaadist üsna hägune. Seekord sain laiema vaate mis kindlustas selle tegelase sümpaatsuse minu silmis. Ma küll ei tea, kui päriselu see on, aga tundub täitsa väga.

Mees alustas oma rännakut kevadel, minnes teadmatus suunas. Lõi lugusid, milles ta elas. Jutustas jutte väljamõeldud rikkustest ja maailmatest. Manipuleeris osavalt. Oli väga karismaatiline ja kõitev, vaatamata oma välimusele (mis lavastuse teksti põhjal polnud tal nii väga super) ja väljapaistvale vaesusele.

Rändas läbi terve suve, otsides peaalust ja leivaraasukest. Ka tööd ja naist otsis ta, kuid seda mitte tõsiselt. Tundub, et otsis ta midagi just  vabadusest. Või otsiski vabadust ennast. Väga sarnaste retkede ettevõtjana tean mina, et ka sina tead väga hästi kui hea ja ilus ja võimas ja valus see kõik on. Otsida miskit, ise ei tea mida, ei tea kust ja ei tea mis viisil seda saavutada.
Mul tekkis suur huvi uurida rohkem selle tegelase elu kohta.

Lisaks saatis mängu vahel imeline kitarrimeloodia ja tegelane ise mängis kokku 2 lugu (üks kõlavam ja teine jutustavam) mis paneb mind uskuma, et armuksin ka ise temasse kui mitte esimesest silmapilgust, siis esimesest väljamõeldud imeloost küll.

Kui jätta vahelduseks peategelane kõrvale ja vaadelda etendust kui puhtalt etendust, siis on mul seda raske teha. Ma vaatasin seda kui armsat melodraamat enne magamaminekut. Unistasin kaasa ja kurvastasin ka. Peategelase rolli täitja hääl võlus oma kähedusega. Tahtis tunduda natuke eemaletõukav aga siiski vastupandamatu. Ta tervikuna väga sobis rolliga. Mulle meeldis jälgida ta näoilmeid.
Kõik need naised, kelle tundeid ta proovile pani on imekaunid. Ma jälle peaaegu solvusin teatri kui terviku peale, et mängivad nii ilusad naised, et ma ei saa isegi suhestuda.

Kas ta päriselt jõi ära toore muna?

Ja üks armsamaid hetki oli veel siis, kui kalamehe tütar hoogsalt rääkides keeras ennast ümber ja libeda maa peal kukkus. Ta ei lasknud sel ennast häirida ja see nägi välja nii, et see oligi plaanis. Kui oligi plaanis, siis ma olen veel rohkem vaimustuses sellest kukkumisest, sest kui see oli lavastuse osa, see nägi välja täpselt nii, et see oli kogemata ja jätkas jutu ja emotsiooniga väga puhtalt.

Lavaks oli külaplats sätitud väga lihtsalt kuid filmilikult. Kasutuses oli ka tiik, mis täitis jõe rolli. Seal ujuti mitu korda.

Üldiselt tundus etendus lihtne aga oli väga puuduvat, väga siiras, väga ilus.
Lõpuks tuli talv ja Toomase ametlik naine leidis ta üles. Ma ei tea, miks ma olen kurb. Ma kindlasti uurin temast rohkem. Mul on isegi raamat juba olemas.

 

Foto allikas: plakatifoto