Lavastus: Kas hakkame seksima?
Lavastaja: Eero Spriit
Teater: Vana Baskini Teater
Kestus: 2 tundi ja 15 minutit
Esietenduse kuupäev: 16. juuli
Külastuse kuupäev: 6. august
Mu aju iroonilisi seoseid genereeriv poolkera valis selle lavastuse nime parimaks siiani.
Huvitav, et etendus ületas mu ootused, kuigi seda polnud väga keeruline teha, sest ootused olid väga madalad. Umbes nagu kui väiksena õhtul uneaeg oli kätte jõudmas, ema ütles ”vsjoo, pis-piss ja magama” ja kõik on selge ja tagasiteed pole. Sama moodi seekord, tegin kõik olulise ära, sõin kõhu täis ja valisin esirea kõige äärmise istekoha, et vaheajal ja peale etendust kõige kiiremini ära joosta. Boonusdetailiks käepide, mille ma ostumissuuna muutmisega saan seljatoena kasutada.
Rahvateater või rahvakomöödia, nagu nad ütlevad.
Alguses oli muidugi huvitav, mis nad siis selle seksimisega otsustavad. Naine päris oma mehelt seksi. Kaebles, et ta vajadused pole vähimatki rahuldatud. Mees leidis igasugu vabandavaid etteheiteid et keelduda vahekorrast. Teatas veel, et ta naine polegi üldse ta naine.
Varsti liitus mänguga üks vanem meesterahvas, kes väitis end olevat seksuoloogia ja astroloogia ja millegi veel professor.
Ja varsti veel üks väidetavalt noor ja kogenematu tütarlaps.
Segane värk tegelaste tegeliku tausta ja tegelike probleemide paika panemisega.
Vestluste järeldus oli põhiliselt üks ja sama: Seksi tahavad kõik aga ilma emotsionaalne eelmänguta asja ära ei aja.
Kohati meenutas see kõik tinderit. Päriselus tundub keerulisem aga tegelikult on kõik palju lihtsam. Lõhna ja kehakeele ja hääle järgi annab sisemine tunnetus kohe teada, mis sobib ja mis mitte. Aga laval seal nad aina lõpmatult jändasid. Tahtsid aga tuli ette sada täpsustust vajavat küsimust ja muidugi põhiprobleemiks oli ikkagi see, et tegelikult kõik, mida nad tahtsid oli inimlik soojus ja lähedus, nagu ikka.
Mulle meeldis lavastuse ja loo üldine konstruktsioon. Meeldis, kuidas naine nr 1 esitas lühilaulu vagiinast nii valjult, et isegi mina kohmetusin mõeldes, mida küll mõtlevad inimesed tänaval. Professori lipsu sisse seatud väike kell, mis vist enam ei tiksunud. Meeldisid sõnamängud, irooniline igapäevakäsitlus, siirus ja avatus.
Armas oli vaadata, kuidas paarikaupa tulnud publik üksteist togis ja üle õla paljuütlevaid pilke oma paarilisele viskas ja itsitas nii armsalt. Päris valus oli seal üksiku kassinaisena istuda, sest emotsionaalselt puudutas lõpuks korralikult.
Foto allikas: plakatifoto