Lavastus: Kostja ja hiiglane
Lavastaja: Aleksandr Ogarev
Teater: R.A.A.A.M.
Kestus: 2 tundi ja 40 minutit
Esietenduse kuupäev: 25. juuli
Külastuse kuupäev: 2. juuli
Mulle tundub, et ma olen liiga noor sellise asja jaoks. Lisaks kutsetega külaliste lisarida oli esimese reaga samal kõrgustasemel selle taga ja istudes üsna ääres, enamus aega ma uurisin eesistuvate inimeste soenguid, sest igal võimalusel tahtsid nad oma pead liigutada täpselt minu silmade ja lavalise põhitegevuse vahele. Oleks ma veidi teistsugune inimene, oleks mulle vast kõik väga meeldinud (peale selle, mis ei meeldinud).
Lavastus oli lavastusest Pätsist ja sellest ajast, mis oli siis, kui oli Päts. Ma olen täitsa halb ajalooga, ehk see aitas kaasa mu mittehuvitatusele. Aga tulin mõttele, et vahel juhtub ka nii, et mida vähem ma aru saan, seda rohkem mulle meeldib ja vice versa. Mida enam mulle meeldib, seda vähem oskan ma leida sõnu kirjeldamaks, sest need sõnad mida ma tean tunduvad nii tühised ja vaesed aga kirjeldus väärib kulda. See mõjub meeldivalt, peaaegu kasvuhormoonina.
Etendus oli super, ausõna. Ma ei saa siiani aru, miks mina ja minu kõrval istuv mees nokkisime und terve aja. Mees tundus tark ja asjalik (ta kandis triiksärki). Loodan, et ta ongi tark ja asjalik, siis ma ei pea tundma end liiga üksikult harimatuna. Muuseas, olin õnnelik mehe üle, kui ta teisele vaatusele enam ei ilmunud.
Visuaalne värk oli väga (päriselt väga) tõmbav. Kuidagimoodi täitsa värske kuigi ei midagi erilist justkui. Paar prožektorit, ratastega seinakesed ühelt poolt mustad, teiselt valged; Pldine pilt oli tervenisti must-valge aga tumepruunil telliskivi seina taustal andis see stiilile suure boonuspunkti. Kahel korral, kui inimesed seisid ja vestlesid veidi pikemalt valge seinakese tasutal, ma tahtsin sügada silmi ja aju. Erinevad näitlejad mõlemal kahel korral seisid täpselt üks samm puntist, kus nad võiksid seista, et mu sakraalse sümmetria armastus saaks rahuldatud. Lava oli piisavalt minimalistlik, et sellist sammukaugust pahaks panna.
Juba esimese vaatuse esimese poole peal ma tänasin jumalat kõrvatroppide eest, mis mul juba palju kuid kotis on. Tööalased vajadused. Tõesti oli valju. Läbi kõrvatroppide hakkas olema palju mugavam jälgida ja tähelepanu keskenduvus kasvas, sest pidin kõrvad kikkis hoidma vaiksemate kohtade jaoks.
Õnneks mulle makstakse selle piinlemise eest täitsa piisavalt, et saan endale lubada hea toitlustamise korral lohutada ennast vähemaltki maitsemeelte stimuleerimisega (+ käsitööõlu… mmmmmm)
Etendus ”Kostja ja hiiglane” tundus mitmes kohas justkui etenduse ”Pikse pill”i vanem vend. Sama moodi nagu nooremas vennas kasutati heli/valgusemehega suhtlemise trikki ja midagi paar asja veel. Syilistika poolest ka leidsin palju ühiseid jooni, kuigi Kostja asi oli keerukam ja veidi mitmekülgsem. Sama võimas ja ilus ja tore, aga natuke vähem vastuvõetav minule oma teema poolest. Nalja kohtasin ka hulgana vähem (mitte ainult enda reaktsiooni järgi). Mina vist itsitasin vaid korra, kui kaks poliitikut vagunis juues olid koostamas valitsust vastandi põhimõtte järgi. See oli naljakas ka mulle, kes ma päris täpselt ei tea, kuidas situatsioon tegelikult oli.
Mingi lahke lootus istub minus ja siiralt usub, et kui ma seda etendust paari aasta pärast vaataksin uuesti, kui ma olen juba jõudnud huvituma hakata poliitika ajaloost, armuksin ma kõrvuni.
Foto allikas: lavastuse koduleht/RAAAM