Lavastus: Pikse Pill
Lavastaja: Damir Salimsjanov
Teater: R.A.A.A.M.
Kestus: 2 tundi 30 minutit
Esietenduse kuupäev: 19. juuli
Külastuse kuupäev: 1. august
Kallis sõber,
Suveteater on küll tore, kuid pidev liikumine väsitab mind vaatamata suurele avastamisrõõmule uutes paikades. Õnneks meeldiv teater viib jälle halvad mõtted tagaplaanile ja elustab eluisu.
Hommikust alates käis mul kannul kallis kaameramees, millega ma ikka veel harjunud ei ole. Seepärast tundsin ennast koormatuna ja ei olnud isu mitte midagi teha. Siis aga päästsin mesilase ja kõik muutus kuidagi palju ilusamaks.
Teatrisse jõudsime kolm tundi enne etendust, sest sellisesse kohta nagu Jäneda sõidab vaid kaks bussi päevas (meie jõudsime täpselt viimasele bussile täiesti juhuslikult). Uurisime, kuhu oleks mugavam kaameraga istuda. Leidsin, et istekohad on peaaegu täiuslikud. Natuke laiem võiks olla pink ise, aga seda kompenseerib seljatoe ülemine äär, mis on kõige laiem siiani nähtutest. Mahutasin sellele oma märkmiku ja olin juba väga rahul.
Pikse pill oli imeline muinasjutt eelkõige vist inimlikkusest. Armastusest ja õiglusest ja andestamisest ja noh, ühe sõnaga elust. Algas luulelises eesti keelses tekstis ja ma hetkeks kartsin, et see saab olema üks keeruline kuulamine. Aga nad rahunesid varsti maha ja mäng hakkas pihta selline, mida ma kõikidest enam naudin. Enam polnud keeruline, kuigi huvitav oli küll. Mitme muinasjutu süžee detaili juures tundus mulle, et olen seda lugu lapsena kuulnud, aga siiski mitte päris seda.
Visuaalselt oli täitsa norm. Meeldis väga väheste esemete mitmekülgne kasutus, mõnel korral mitte ettenähtud kasutus. Näiteks et kummipaelad jooksmise stseenil (arusaamatu ja alguses tundus veidi veider, aga ikka parem kui banaalsused) või näiteks kui toru, mis oli vahepeal heliinstrument ja siis mõõk, oli ühel hetkel lihtsalt külm objekt millega pohmaka peavalu ravida.
Esimene helilahendus, kus kaks neidu saatsid lavalist tegevust triangli, klaaside laualepanemise, oma hääle ja veel millegagi, oli juba oluline, sest nemad seisid kõrval ja oli huvitav jälgida, kuidas nad püüavad hetke tabada.
Teine niiöelda helilahenduse eriefekt (kus näitlejad juba mitu korda hüüdsin katuse alla helitehnikule, et ta vaiksemaks või kinni paneks lõpuks polnud enam üldse lõbus. Aga oleneb vist ka kelle suust seda kuulda. Minu lemmikkkarakteriks sai peaaegu kohe ta väljailmumise hetkest see infernaalne olend. Väga tore, pole püütud leedu päritoluga näitleja eksenti varjata (vähemalt mulle nii tundus) sest see lisab nii palju omapära. Kõlas enamasti küll nagu vene aktsent ja mõned lühikesed väljendid (”A sa mis mõtlesid?”) olid täpne otsetõlge venelaste populaarsetest väljenditest (mis mulle nüüd meeldis, ei tea miks.. tundub ikka, et kõik sõltub esitlusviisist ja stiilist. Sest on ju nii tihti olnud kui ma tahan emmele helistada ja kaevata, et kuidas vene keelest halba muljet jäetakse seda tõlkides…) Infernaalne tegelane köitis kogu oma olemusega. Ta oli viisakas, väga tark, teravalt humoorikas, stiilne, ilus jne.
Kõik muud näitlejad olid ka täiesti lummavad. Kaks (nooremad vennad) olid täitsa uued nägemata näod. Meeldejäävaim osa oli ka varastatud tütarde küpsemine, eriti nende reaktsioon sõnale ”peigmees”. Kiljatasid ja tõmblesid nagu poolearused. Kõnetas.
See on täpselt see teater, millest ma sõpradele uhkusega räägiksin, et ”Vot! Minu töö on selliseid asju vaadata” ja lisaksin kui imeline kunstivorm teater üldse on… muidugi mainimata jättes, et sellist õnne kohtab, hea kui paar korda kuus.
Naljakas, emotsionaalne, mõtlemapanev.
Foto allikas: lavastuse koguleht/RAAAM