Lavastus: Mälutempel
Lavastaja: Urmas Lennuk (autor), Tarmo Tagamets
Teater: Eesti Rahvamajade Ühing
Kestus: 3 tundi
Esietenduse kuupäev: 20. juuli
Külastuse kuupäev: 20. juuli
Mul läks rahvatantsu isu veidi üle, kui kujutasin ette, et sellistel asjadel peaksin ka osalema.
Venemaa rahvariided, -laulud ja -tantsud üldiselt on mulle hingelähedasemad. Tõenäoliselt on veel halvem öelda, et olen ju näinud täitsa võimsaid tantse ja laule rahvastiilis ka väikeüritustel Eestis.
Kõik tantsijad tundusid väsinud juba teise tantsu ajal. Leidsin siis pilguga kaks ilusa laia ja siira naeratusega noormeest ja jälgisin neid.
Kalevipoeg – koomiline ja selline, nagu mina enamikku keskklassi minuvanuseid mehi näen. Kalevipoega jälgisin igal ta sammul. Ja mis väga huvitav, teda ma ei hakanud fännama selle pärast, et ta lihtsalt ilus poiss on. Kaugelt vaadates ma ei saanudki lõpuni aru, kui ilus ta minu arust on. Mis toob mulle veel suuremat rõõmu tõdeda, et ta meeldis mulle karakterina ja näitlejana. Kindel otsus teda jälgida tuli nähes, kuidas ta, käed puusas, ühe keksusammu üle laudade hüples demonstreerides oma hoiakuga tõsidust.
Kogemata vaatasin kella. Avastasin, et on möödas vaid 35 minutit ja minul juba pool arvustust vihikusse kirjutatud.
Teater on aidanud mul selgelt mõista, kuivõrd laps ma olen ja armastuse ja austusega seda asjaolu vastu võtta. Nii etendusi kui ka publikut jälgida.
Kõige huvitavam sellest korrast oli istuda veidi eemal muru peal, kust oli ilusti näha kõik lavatagune, mis võttis aset publiku taga. See mass tantsijaid ja lauljaid ootas oma korda publiku ette astuda või lihtsalt jälgis või niisama improviseeris liikumist etenduses esitatava muusika järgi.
Nemad olid minu vihje arusaamaks, kuidas toimis koostöö etendusel. Hästi oli näha, mis millal hästi ja mis halvasti läks. Näiteks üks tants jäi poolikuks. Oli näha, et enamikule lavatagustele oli see üllatus ja nad väljendasid seda väga selgelt. Polnud vaja isegi kuulda sõnu, kätest ja näoilmetest oli kõik selge. Publiku ees aga läks stseen näitlejatega edasi nagu kõik pidigi nii minema.
Kui kord saaks mu armas dokumentalist jäädvustada laste füsionoomiaid samalaadse huvitavusetasmeega etendusel, siis saaks selge pildi minu sisemistest näoilmetest, mida ma siiski püüan varjata. Muidugi mitte piisavalt.
Teisel poolajal ootasingi ma kalevipoega. Pikutasin väiksel künkal, ühe silmaga ikka jälgides tervikpilti. Kui tuli lava ette Kalevipoeg või Linda koos kübaraga tegelasega (Argo Aadli), kiirustasin ma istuma, et rohkem näha.
Lavatagust jälgides hakkas nüüd hoopis kurb. Tantsijad olid kõik noored ja energilised. Jälgisin meelsamini neid lava taga. Nad kandsid vabadust hinges ja mulle tundus, et seda potentsiaali oleks võinud lavastuses kasutada. Kõik, mida nad etendasid plaanijärgselt olid rumalalt lihtsad (oli vist mõeldud huumoriga) aeroobsed tantsunumbrid ja mõned rahvatantsu karglemised.
Täitsa lõpus pulmaaegu tuli kaks ilusat rahvatantsu ja kaks ilusat laulu ka.
Aplausi ajal läksin leebeks ja olin õnnelik kõigi esinejate üle. Siiski on see suur töö nii palju inimesi koostöötama panna. Tundsin lausa austust ja uhkust mingil moel ja natuke häbi ka, et aplausi ajal jooksin tualetti ega jäänud pikalt plaksutama.
Foto allikas: plakatifoto