Lavastus: Inriid ja Toomas Nipernaadi
Lavastaja:  Tiit Palu
Teater: Pärnu Suveteater
Kestus:  1 tund 20 minutit
Esietenduse kuupäev: 4. juuli
Külastuse kuupäev: 19. juuli

 

Mul on kaks uut lemmikut näitlejat (Sepu Seeman ja Piret Laurimaa) ja üks lemmikmuusik (Tiit Palu). Ehk kõik kolm, keda nägin. Naine oli lihtsalt kuidagi siiras, mistõttu kergelt jälgitav ja andes võimaluse kaasa tunda ja sisse elada situatsiooni (olles ise naine on mul alati lihtsam naiskarakterite asemel ennast näha) ja lisaks tal oli vastupandamatu naer.
Nipernaadi tegelase suurepärane rolli täitmine näitleja omapära sisse toomisega. Ta segaduses olev pilk ja kohmekus olid väga sobivad.
Muusik, kes istus tagasihoidlikult lava kõrval, lihtsalt soojendas atmosfääri meloodiate ja laulukestega, mis omakorda panid vaatepildi tervikuna õitsema. Aromaatselt sobiv lauluvalik.

Alguses umbes 10 minutit keegi ei rääkinud sõnagi, kuid näoilmete ja kehakeele järgi oli aru saada piisavalt paljust. Mandaliini viisid lõid meeleolu ja kogu see hubasus soojendas südant. Äärmiselt meeldib ja hubane.
Purjekakuuris nägin etendust esimest korda. Lava oli väga väike. Võimalik, et kõige väiksem siiani nähtutest. Lihtne keskpärase tolleaegse pere korteri sisustusega, umbes (väga umbes, sest mu silmamõõt ruutmeetreid ei oska väga hästi mõõta) 5 ruutmeetrit.

Üldiselt mulle meeldib istuda piisavalt kaugel, et vajaduse korral mitte lasta etendusel ennast häirida. Nüüd aga avastan, et tuleb ennast siiski kontrollida ja suunata. Ma veel ei tea, kas olen niivõrd leplikumaks muutunud teatri suhtes või tõesti olen teinud piisava arengu, et näha natukenegi sügavamale.

Minul oli seljataga värvikas päev ning kuskil poole tunni pärast leidsin end mõtlemas väga seosetuid mõtteid. Kuid seda mitte kauaks, sest üsna kiiresti ma teadvustasin ja panin ennast kindlalt pilku ja mõtteid suunates etendust jälgima. See oli seda väärt. Peale paari korda sundimist oli väga kerge.
Istusin umbes keskmises reas ja kõige äärmisel toolil. Tihti pidin selga sirgu ajama ja ette või kõrvale kallutama, et näha kõike, mis laval toimub. Tegin seda seest tungivast soovist.

Suvi lõppes, talv oli tulemas. Mees tuli koju aga naine oli lahkumas. Üks tund (ja 20 minutit) nende elust. Sellel täpsel momendil, mil teed korraks ristuvad ja siis liiguvad edasi teadmata suundades. Rasked hetked.. mil sa kohe ei teagi, kuidas sellesse suhtuda ega oska olukorda vastu võtta.
Nad rääkisid üksteisele lugusid, tihtipeale rääkides üksteisest mööda. Nad pingutasid aga tõenäoliselt ka ei tahtnud kuulda, mida teine on neile ütlemas. Eriti mees ei tahtnud naise lahkumist.

Ikka armastusest.

Midagi võluvat neljandas seinas siiski on. Tunnen, et piilun kellegi loo sisse. Korralikul ja kvaliteetsel käsitlusel toob neljas sein tervesse ruumi imelise maagia.

Peale laulude oli veel üks lisadetail, mis oli see positiivsuse tõstja kogu loos. Raadiost maksimaalselt 2 minutit kõlav huumorisaade Meelejahutaja (2013), kindlasti kümme korda juba kuuldud naljadega aga siiski värskendasid omal moel olukorda. Mees naeris südamest, naine vaatas teda ja lage sama pilguga, nagu mina vaatan teatrit, mis väga üritab olla naljakas aga üldse seda ei ole.

Palju huvitavaid mõtteid. Tundus, et iga detail ja lause oli täpne ja piisav. Ma ei tundnud, et midagi oli liiga palju või et jäi väheks. Lõpus tuli küll kurbus kurku ja südames läks külmaks. Aga mõtteid tuli oi kui huvitavaid ja ilusaid. Tundelistele inimestele (+kellele meeldib tunnetest mõelda ja rääkida) vist kindlasti meeldiks.

Aitäh!

 

Foto allikas: plakatifoto