Lavastus: Piiri peal
Lavastaja/Autor/Laval: Jan Uuspõld & Ago Anderson
Teater: Prem Production
Kestus: 2 tundi 30 minutit
Esietenduse kuupäev: 15. juuli
Külastuse kuupäev: 17. juuli
Väsinuna on keeruline teatris istuda. Suveteater on palju meeldivam juba selle võrra, et saab võtta pleedi ja laiutada muru peal.
Kui oleksin oma arvustuse eile, kohe peale etendust kirjutanud, oleksin sisendanud sellesse kogu oma väsimuse ja tüdimuse ebaõiglasest toimivast maailmast. Nüüd on päev uus ja päikesepaisteline.
Seleen on oluline komponent, mida ka meie kehda vajavad väheses koguses. Seleenil on palju väga positiivseid mõjusid organismile. Seda leidub näiteks merekalades. Tehisjärve kalades seda ei leidu, sest selle algne allikas on kuskil maakoorest(?). Mere kalad saavad seda süües vetikaid, mis omakorda saavad seda kuskil veel lähemalt algsele allikale. No ja muidugi õlu sisaldab seleeni.
Kaks mees. Väike maja välisverandalavaks. Kuivatusnööri peal rippumas kuuevarbalised sokid. Rääkisid lugusid (tõenäoliselt) oma elust, kui nad joobes olid. Vahepaladena esitades paar peaaegu naljakat laulu, demonstratiivnäiteid, piisav suhtlus publikuga ja selle kaasamine.
Jan Uuspõllu nime olin elu jooksul näinud plakatitel ja küllap ühe silmaga ka ta häält kuulnud. Muidugi oli uudishimu piisav motivatsioon mitte magama jäämiseks. Meeste isiklikest eludest ei teadnud ma mitte midagi ning selle võrra vähem oli siirast huvi. Need lood polnud niisugused, mida oleks huvitav kuulata suvaliselt võõralt inimeselt. Neid anekdoote on sadu juba räägitud. Mõned juhtumite detailid tõid küll muige suule, aga tundus, et see oli mingist sisemisest kurjusest. Näiteks see seik, kui taburetiaugust rippuvad kotid osutusid kassipoja sihtmärgiks. Või siis kui nad demonstreerisid ja selgitasid joobes inimese kõnnakut: täistallaga samm ja põlved ei lukustu.
Naljad seksist, tugevast alkojoobes ja väljaheidetest põhjustavad minus pigem vastikust. Jäin korraks ka mõtlema, et on see huumor ehk nii must, et see lihtsalt pimestab ja ma ei näe seda? Või olengi igav vanameelne peorikkuja, kes püüab alati viisakat vaikust säilitada…
Film ‘’Swingerid’’ mulle meeldis, seega oli huvitav kuulda lugusid filmitegemise protsessist.
Elades Valgas olen alkoholi teemaga puutunud kokku piisavas mahus ja ka piisavalt lähedalt. Antud etendus jättis reklaami mulje, kuigi mina lootsin vastupidist.
Täitsa alguses tundsin meeldivat vastuolu, kuulates liialdavaid kiidusõnu alkoholi kasulikkusest. Kuid siis meeleolu neurtaliseerus publiku naeruga kaasa minnes ja mõnda lugu kuulates tuli endalgi meelde, kui tore on alkohol. Siis ikka kellegi idiootne hüään-naer tõi mu reaalsusesse ja ma leppisin sellega, et ma lihtsalt pole see sihgrupp.
Kui keegi läheb, siis otsige välja Dostojevski ‘’Idioodi’’ esimene lause ja tahtke ikka raha.
Teise vaatuse poole peal tekkis hetk, kui olin mina ja arvatavasti ka paljud veel valmis plaksutama ja head aega ütlema. Päike oli loojunud ja sääsed peidupaikadest välja tulemas. Juba plaksutatigi kitarril saadetava kohmaka tantsu peale, kuid tants lõppes ja tuli veel rida sitapoti lugusid. Venis.
Tikkimiseta oleks mul olnud raske.
Päikeseloojand oli imeline.
Foto allikas: plakatifoto