Lavastus: Kirsiaed
Lavastaja: Maria Peterson
Teater: Theatrum
Kestus: 4 tundi
Esietenduse kuupäev: 2. juuni
Külastuse kuupäev: 5. juuni
Ma armastan suve ja seda, et mu elus on armas inimene, kellele meeldib klassikaline teater ja väljasõidud. Rõõmu suurendab veel see, et tal on auto, seega me saame üksteist vastastikku ära kasutada.
Mulle väga meeldib loodus ja üldsegi ootasin seda väliteatriperioodi esimesest hetkest, kui hakati hirmutama sääskede ja vihmadega.. kuid täitsa valmis ma selleks veel pole.
Esna mõisas kogesin oma elu esimest asja, mida juba võib suveteatri alla liigitada, kuigi väljas mängiti vaid ühte vaatust neljast. See oli täpselt piisav algus. Tegelikult anti vaatajatele võimalus otsustada, kas mängida ruumis või õues. Umbes üks kolmandik hõikas kindlalt ‘’VÄLJAS’’ (minu muidugi üks esimesi nende seas)… Väiksel vihmal ja mitte väga soojal õhutemperatuuril ma end kurvastada ei lasknud, sest mitte miski ei saa olla parem sellest, kui ei pea gaase kinni hoidma.
Õue vaatuse juures mõjusid sissetõmbavalt need paar stseeni, kui näitlejad muruniidu lõppu kõndisid ja siis puude ja põõsaste vahele kadusid, või kui vastupidi seal kaugemalt tulid. Mulle meeldivad need dimensioonid, kus tunnen end kaasosalisena.
Kunagi gümnaasiumis kohustati mind lugema Kirsiaeda, mida ma muidugi ei teinud. Ei ütleks, et kahetsen oma lugemata raamatuid. Ma olen väga valiv. Küll aga tekkis nüüd uudishimu uurida, miks see Kirsiaed nii populaarne näidend lavastamiseks on. Lugesin paar arvustust varem Eestis lavastatud Kirsiaedadest ja mõistsin palju rohkem, kui oleksid oodanud. Oma konktreetsele küsimusele ‘’Miks Kirsiaed’’ ma küll vastust ei leidnud, kuid sain piisavalt laia ja detailse ülevaate sellest, kui erinevalt saab ühte näidendit lavastada. Pealegi on mül nüüd endal nägemiskogemus konkreetse võrreldavaga.
Mu kaaslane oli täiesti vaimustuses tervest etendusest. Mina olin vaimustuses ka paljust, kuid lavastus ise jättis mind pigem külmaks.
Nagu ka väljas, ei jäänud alla ruumikasutus sees. Kolm vaatust toimusid ühes toas (publiku jaoks). Tegelikult oli kasutuses veel kaks tuba, mis asetsesid vaatajate vastas ning ka küljepealseid uksi kasutati mitu korda. Eriliseks tegi ka vaatevälja autentne mööbel, mille ümber mäng käis.
Me ei jätnud ka võimalust ringi jalutada teistes ruumides, mis juba omaette on ilus kogemus.
Näitlejate töö oli suurepärase energiaga. Noori on mul enamasti huvitavam mängimas vaadata, kui kogenenumaid(/oma energiaga paikseks jäänud) näitlejaid.
Üks ebameeldiv pind, mida ma tihti kõrvus tundsin tuli tõlkest ja keelekasutusest. Minu isiklik probleem oli selles, et ma liiga tihti teadsin sekundi jooksul, millest täpselt on asi vene keelest tõlgitud.
Üldine stiil tundus tavaline.
Aga siis jällegi laul, millega etendus lõpetati kõlas meil veel tükk aega päikeseloojangu taustal tagasi sõites.
Foto allikas: FB event