Lavastus: Härra Biedermann ja tulesüütajad
Lavastaja: Ain Mäeots
Teater: Vanemuine
Kestus: 2 tundi
Esietenduse kuupäev: 18. mai
Külastuse kuupäev: 22. mai
Ma vist pean üle vaatama komöödia žanri seletuse, sest ma endiselt olen uskunud, et see peaks olea naljakas.
Kahju tunnistada, et Vanemuine on mul täitsa tumedas listis.
Klassikaliselt dramatiiseritud näitlemine – pole minu teetass. Ma ikka vaatan seda ja ei mõista, mis täpselt on selles nii vastumeelset. Kui nad liigselt häält tõstavad on üks kindlaim miinus, ma isegi ei taha sellest enam rääkida. Võibolla ma varsti õpin karjumisest ja muust taolisest mööda vaatama või kui seda mitte, siis vaatama seda mingisuguse uue nurga alt, mis võimaldaks mul analüüsida seda ”minu halba teatrit” detailsemalt.
Ma hakkasin aru saama, mida üldse jälgima peaks alles umbes teise poole teises pooles (nagu minuga ikka tihti juhtub) Ehk siis suurem osa etendusest oli minu jaoks tühine sissejuhatus:
Jõuka mehe majja oli end sisse surunud mees. Palus katusealost.. ja siis toitu.. ja siis veel kõiki muid mugavusi. Kutsumata külaline oli tänu oma suurusele ja väidetavale süüdilisele võimekusele väga veenev. Pealegi ta ei lasknud end häirida igasugustel katsetel ta välja saata. Vaesed rikkad inimesed. Varsti tundis ta end piisavalt mugavalt ja kasutas uut meetodit: surus emotsioonidele, kutsus välja haletsustunde. Härra Biedermanni naine, kes oli heaga tulnud paluma kutsumata külaliste lahkumist, imekiiresti muutis oma meelt ja oli nüüd hoopis palumas tulesüütajal jääda ja kõht täis süüa.
Eriti vähe oodatud oli algselt üsna ilmselgel põhjusel. Kõik uudised rääkisid linnas tegutsevast kurjategijast, kes paneb maju põlema.
Nüüd kõigele sellele järele mõelda on palju huvitavam kui oli seal istuda (Ja mitte lihtsalt natuke huvitavam, aga ongi päriselt huvitav). Sellest, et ta tulesüütaja on saingi aru hetkest, kui märkasin teda geniaalseid psühholoogilisi võtteid kasutamas. Otseselt näidati välja läbi mängu, kuidas parimad valetamisviisid on: 3) nali, 2) sentimentaalsus ja 1) tõde (liialdatud emotsiooniga näiteks või hästi mõjub ka lihtsalt situatsiooni tähenduse suurendamine, mille kõrval siis tegelik olukord tundub täitsa okei olevat).
Selle päeva hommikul olin ma ise käinud pangas mingeid asju ajamas, kust nagu ikka ei tahetud mind ära lasta enne, kui teevad mulle selgeks elukindlustuse vajalikkuse. ”Mis peaks juhtuma, kui teid siin meie seas enam ei ole?” küsimusele selgitasin armsale klienditeenindajale pealiskaudselt oma filosoofiat… Kuid nüüd, härra Biedermanni nõrkust jälgides hakkasin ma päris muret tundma. Kas mina tema kohal saaksin hakkama? Pealtvaatajana tundub situatsioon alati lihtsam.
Foto allikas: Vanemuine (plakatifoto)